Looduskiirgus

Prindi

Meid ümbritsevas keskkonnas pole kohta, kus puuduks radioaktiivsus. Inimene saab pidevalt väikseid kiirgusdoose nii looduslikest kui ka tehislikest allikatest. Tehislik kiirgus pärineb nii meditsiinist kui ka tööstuslikust tegevusest. Näiteks võivad inimesed kokku puutuda radioaktiivseid aineid sisaldavate esemetega, hingata sisse saastunud õhku ning tarbida saastunud toiduaineid ja vett pärast tuumarelvade katsetusi või avariisid tuumaelektrijaamades. Võttes arvesse saadavaid doose, võib väita, et keskmiselt umbes 80% kogu kiiritusest moodustab looduslikest allikatest põhjustatu. Looduskiirgus hõlmab maapinnast lähtuvat ja kosmilist kiirgust ning lisaks ka kiirgust, mille põhjustavad toidus, vees ja õhus sisalduvad radionukliidid.

Maakoores ja pinnases esinevad mitmed radioisotoobid, mis on seal paiknenud alates maakera tekkimisest. Sellisteks radioisotoopideks on näiteks uraan ja toorium koos tütarproduktidega ning radioaktiivne kaalium. Looduslik radioaktiivsus pinnases sõltub suurel määral pinnase tüübist ja tihedusest ning mineraalsest koostisest. Tavaliselt on kiirgusfoon kõrgem graniiti, diktüoneemakilta, moreeni ning fosforiiti sisaldavas pinnases. Eesti pinnases on keskmine radionukliidide sisaldus lähedane maailma keskmisele. Lisaks võivad olla vähesel määral radioaktiivsed ka ehitusmaterjalid, mille valmistamiseks on kasutatud kõrge radionukliidse koostisega pinnast. Looduslikust kiirgusest põhjustatud summaarsest doosist enamuse (60-70%) annab radoon, lõhnatu ja värvitu gaas, mis pärineb uraani lagunemisest ning esineb peaaegu kõigis pinnasetüüpides. Gaasilise oleku tõttu tungib radoon hoonetesse ning koguneb ruumide siseõhku. Hingamisteede kaudu satub radoon inimese organismi ja võib kahjustada kopse.

Kosmiline kiirgus pärineb Päikeselt, meie Galaktikast ning kaugemalt kosmosest. Peamised atmosfääris tekkivad radioisotoobid on süsinik-14, vesinik ja berülleum-7. Kosmilised kiired ulatuvad kõikjale. Kiirgustase suureneb kõrguse suurenedes, kuna väheneb kaitsev õhukiht. Looduslikud radionukliidid satuvad pinnasest ja õhust taimedesse ja loomadesse ning jõuavad ka põhja- ja pinnavette. Kõik mida sööme ja joome on seega vähesel määral radioaktiivne. Need radioaktiivsete ainete kogused on niivõrd tühised, et nad meie tervisele praktiliselt mingit mõju ei avalda. Ka meie ise oleme radioaktiivsed. Inimese keha sisaldab alati mingil määral radioaktiivseid elemente - luudes esineb raadium ja poloonium, lihastes naatrium ja süsinik ning kopsudes triitium. Ioniseeriv kiirgus meie keskkonnas on tavaline. Inimene on hästi kohanenud elamaks väikeste kiiritusdoosidega keskkonnas. Maa erinevates piirkondades on looduslik foon erinev, kusjuures erinevused võivad olla mitmekordsed. Eesti kuulub piirkonda, kus looduslik kiirgusfoon on väga madal. Looduslikest allikatest saab inimene aastas keskmiselt 2-4 mSv suuruse kiiritusdoosi.