Hättasattunud metsloom

Kui kaua võtab abi saabumine aega?

Emased nõuanded ja käitumissoovitused annab riigiinfo telefon 1247 ning vajadusel edastatakse info Keskkonnaametile. Sõltuvalt juhtumi iseloomust võtab Keskkonnaamet teatajaga ühendust esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 1 h jooksul. Juhtumi asjaoludest lähtuvalt:

• antakse teatajale soovitusi, kuidas looma aidata;
• reageerib sündmuskohale inspektor (esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 4 h jooksul);
• suunatakse teataja mõne metsloomi abistava MTÜ poole;
• otsustatakse, et sekkumine ei ole vajalik kuna tegu on looduse loomuliku toimimisega.

Miks mõni kord ei sekkuta?

Vigastused ja haigused on osa looduse loomulikust toimimisest ning seetõttu ei pea me alati sekkuma. Kiskjate, raipetoiduliste loomade ning lagundajate toidulaual on vigastatud või hukkunud loomad väga olulisel kohal. Ühe looma päästmisega võime põhjustada teise looma nälga jäämise.

Kas igaüks võib vigastatud metslooma abistada?

Metsloomade ellu sekkumine peab igal juhul olema põhjalikult läbimõeldud. Enne sekkumist tuleb kaaluda, ega see loomale rohkem kahju ei tee. Hättasattunud metsloomade abistamisega tegelevad mitmed erinevad MTÜ-d, kes on ka Keskkonnaameti lepingulised partnerid. Lepinguga antakse MTÜ liikmetele õigus hättasattunud metsloomi loodusest eemaldada ning pakkuda neile vajalikku ravi.

Abistades ei tohi unustada, et tegu on metsloomadega, kelle jaoks on inimkontakt ning looduslikust elupaigast väljaspool viibimine stressiallikaks. Vigastatud või abi vajava looma organism on kurnatud ning igasugune lisanduv koormus (stressi vmt näol) võib olla viimaseks piisaks karikas. Samuti tuleb mõelda, milline on vigastusest taastumise tõenäosus ning kas pikk ravi- ning rehabiliteerimisperiood õigustab end või pikendatakse sellega looma kannatusi. Seetõttu ongi mõningates olukordades looma suhtes õigem ta edasistest kannatustest vabastada. 

Juhul, kui soovid metsloomade abistamisega tegeleda, võid astuda mõne MTÜ vabatahtlikuks.

Millist abi osutatakse? 

Millist abi hättasattunud metsloomadele osutatakse, sõltub suuresti looma seisundist. Paljud loomad kannatavad tõsiste vigastuste all ning kõiki ei õnnestu päästa.

Kaitsealused loomad, kes jõuavad Keskkonnaametini, liiguvad enamasti spetsialiseerunud koostööpartnerite hoole alla. Koostööpartnerid hindavad looma seisundit, tagavad asjakohase ravi ja rehabiliteerimise või juhul, kui vigastused seda ei võimalda, vabastavad looma edasistest kannatustest.

Mittekaitsealuseid loomi abistavad peamiselt hättasattunud metsloomade abistamisega tegelevad MTÜ-d. Nende abi ulatus ja vorm sõltub samuti looma seisundist, aga ka  MTÜ võimalustest ja võimekusest.

Leidsin pesast väljas linnupoja - mida teha?

Mitmete linnuliikide pojad väljuvad pesast enne lennuvõimeliseks saamist ja vanalinnud hoolitsevad nende eest edasi. Terve linnupoeg üldjuhul püüab inimese eest põgeneda, tema keha katab sulestik ning linnu silmad on avatud. Selliste linnupoegade ellu sekkuda ei ole vaja - kõige parema hoole saab linnupoeg oma vanemate käe all looduslikus keskkonnas. Vajadusel võib linnupoja liigutada varjulisemasse paika, kui teda ohustavad koerad või kassid.  

Juhul, kui pesast väljas poja silmad on suletud, sulestik alaarenenud ning lind on loid/apaatne, siis on ta eeldatavasti pesast välja kukkunud ning ta tuleb sinna esimesel võimalusel tagasi tõsta. Linnud ei tunne väga hästi lõhna, mistõttu võib poja ka nö palja käega pessa tagasi panna, muretsemata, et vanalinnud pojad seetõttu hülgavad. 

Leidsin üksiku kajakapoja - mida teha?

Kajakad on pesahülgajad, mis tähendab, et nad väljuvad pesast peatselt pärast koorumist. Sellegipoolest jäävad nad kuni lennuvõime saavutamiseni vanalindude hoole alla. Üksipäini ringi liikuva kajakapoja ellu sekkuda ei ole tarvis – vanalinnud hoiavad tal silma peal ning toidavad poega regulaarselt.  

Leidsin puu alt kakupoja - mida teha?

Nii nagu mitmed teisedki linnud, väljuvad kakupojad pesaõõnsusest enne lennuvõimeliseks saamist. Enamasti jäävad nad pesaõõnsuse lähedal asuvatele puuokstele toimetama, aga mõni kord võidakse lennuharjutuste või muu tegevuse käigus maapinnale kukkuda. Alla kukkunud kakupojad tekitavad sageli huvi mööduvates koertes, aga ka varestes, kes kakupoega rünnata võivad. Sellises olukorras on kõige parem tõsta kakupoeg varjulisemasse paika, nt tiheda võrastikuga põõsasse või puuoksale. Vanalinnud leiavad hämara saabudes poja üles tema häälitsuste järgi. 

Leidsin rannalt üksiku hülgepoja - mida teha?

Hallhüljes võib ebapiisavast jääkattest tingituna oma poja ilmale tuua rannal. Rannalt üksikuna leitud hülgepoeg inimese abi ei vaja ning poja märkamise korral tuleks temast esimesel võimalusel eemalduda. Hülgeema jälgib veest poja käekäiku ning kui ta tunneb, et poeg on ohtu sattunud, võib ta poja hoopistükkis hüljata.  

Hülgepoeg kasvab ema hoole all veidi rohkem kui kaks nädalat ning peale seda peab poeg iseseisvalt toime tulema. Iseseisvumise algusjärgus vahetub hülgepoja pehme valge karvkate halli veekindla karvkatte vastu. Emapiimast võõrutatuna võib hülgepoeg iseseisvumise esimeses pooles kaotada märkimisväärselt kaalu  - see on osa mereliseks eluviisiks valmistumisel. 

Kuidas käituda loomapojaga kohtudes? 

• Ära sekku loomapoja ellu! Kui ta on ohutus kohas ja vigastusteta, ei ole inimese sekkumine vajalik. 

• Hoia distantsi. Vanemad ei tule poja juurde, kui inimene on vahetus läheduses. 

• Ohu korral (nt tänaval või kõnniteel) võib poja tõsta lähimasse rohelusse. Tee seda vaid siis, kui see on turvaline nii looma kui sinu jaoks.  

• Ära vii teda koju! Kõige parema kasvatuse saab loomapoeg looduslikus keskkonnas oma vanema hoole all.  

Leidsin üksiku metskitsetalle - mida teha?

Metskitsetalled veedavad sageli suure osa päevast üksinda varjulises paigas – nii on pojale turvalisem. Emasloom käib poega regulaarselt toitmas. Loomapojast tuleb eemalduda esimesel võimalusel! Juhul, kui on kahtlus, et tegu on orvustunud pojaga, kuid puudub selge veendumus, tuleb anda emasloomale poja juurde naasmiseks vähemalt 24 h. Selle aja jooksul ei tohi poega vaatamas käia, sest emasloom naaseb üksnes juhul, kui poja ümbrus on turvaline ehk inimese poolt häirimata. 

Kuidas käituda loomapojaga kohtudes? 

• Ära sekku loomapoja ellu! Kui ta on ohutus kohas ja vigastusteta, ei ole inimese sekkumine vajalik. 

• Hoia distantsi. Vanemad ei tule poja juurde, kui inimene on vahetus läheduses. 

• Ohu korral (nt tänaval või kõnniteel) võib poja tõsta lähimasse rohelusse. Tee seda vaid siis, kui see on turvaline nii looma kui sinu jaoks.  

• Ära vii teda koju! Kõige parema kasvatuse saab loomapoeg looduslikus keskkonnas oma vanema hoole all.  

Leidsin üksiku jänesepoja - mida teha?

Jäneseema poegade tarbeks pesa ei tee, vaid valib nende ilmale toomiseks mõne varjulise paiga (nt põõsaaluse). Mitmed jänesed elavad ka inimesele omases linnaruumis ning võivad sealgi pojad ilmale tuua. Jänesepojad veedavad suure osa päevast üksipäini - jäneseema käib neid  vaid 1-2 korda päevas toitmas (enamasti hämaras). Üksipäini leitud jänesepoja ellu sekkuda pole tarvis, kõige parema hoole saab poeg looduslikus keskkonnas oma vanema hoole all.

Kuidas käituda loomapojaga kohtudes? 

• Ära sekku loomapoja ellu! Kui ta on ohutus kohas ja vigastusteta, ei ole inimese sekkumine vajalik. 

• Hoia distantsi. Vanemad ei tule poja juurde, kui inimene on vahetus läheduses. 

• Ohu korral (nt tänaval või kõnniteel) võib poja tõsta lähimasse rohelusse. Tee seda vaid siis, kui see on turvaline nii looma kui sinu jaoks.  

• Ära vii teda koju! Kõige parema kasvatuse saab loomapoeg looduslikus keskkonnas oma vanema hoole all.  

Metsloom külastab regulaarselt aeda - mida teha?

Lihtsasti kättesaadav toit on peamiseks põhjuseks, mis toob metslooma inimasustuse lähedusse. Vähendamaks metslooma külastusi, tuleb piirata ligipääs lihtsasti kättesaadavatele toiduallikatele nagu lahtiselt hoiustatud biojäätmed, lemmikloomale välja pandud toit jmt. Oluline on silmas pidada, et kui juba ühes aias metslooma toidetakse, siis võib loom jääda piirkonda regulaarselt külastama. Seega tuleb probleemi ennetada koostöös teiste elanikega. 

Metsloom asus elama hoonesse või selle lähedusse - mida teha?

Metsloomad võivad kasutada inimesele omaseid ehitisi varje- või pesitsuspaigana. Näiteks võib nugisepere end sisse seada pööningule, rebane tuua pojad ilmale terrassi alla või kährik valida talvitumispaigaks kuuri. Selliste olukordade ennetamiseks on soovitatav piirata ligipääs võimalikele varje- ja pesitsuskohtadele (nt sulgeda avad hoonetes, tagada võrkudega ventilatsiooniavad, hoida kuurid ja abihooned korras).

Kui loom on juba hoonesse või selle alla asunud ja tekitab probleeme, võib pöörduda vastava teenusepakkuja (Harjumaal Jäägriabi OÜ) või kohaliku jahiseltsi poole, kes oskab olukorda hinnata ja vajadusel aidata looma püüdmisel ja suunamisel tagasi tema looduslikku elukeskkonda. Oluline on arvestada, et kui loom on juba poeginud, ei ole eetiline sekkuda. Sellisel juhul tuleb oodata, kuni pojad on piisavalt iseseisvad ning seejärel rakendada meetmeid, et vältida olukorra kordumist.

Märkasin linnas rebast - mida teha?

Alaliselt linnakeskkonnas elavaid loomi nimetatakse linnaloomadeks. Metsloomade linna kolimist soodustavad eelkõige lihtsasti kättesaadav toit, rohked varje- ja pesitsusvõimalused ning parem kaitse kiskjate eest. Sageli on metsloomade linnaasumine seotud inimese tegevuse või tegevusetusega. 

Metsloomade ja inimeste vaheliste konfliktide ennetamiseks on oluline:

• hoida biojäätmed suletud konteinerites;

• mitte jätta õue toitu mets- ega hulkuvatele loomadele;

• piirata ligipääsu hoonetealustele, pööningutele ja muudele võimalikele varje- ja pesitsuskohtadele;

• teavitada ka naabreid, sest üksikud toitmiskohad mõjutavad kogu piirkonda.

Enamik linnas kohatavaid metsloomi ei ole inimese suhtes agressiivsed ning püüavad otsest kontakti vältida. Tavapärane metslooma nägemine linnaruumis ei tähenda iseenesest ohtlikku olukorda ega vaja sekkumist. Kui aga metsloomade arvukus mõnes piirkonnas tekitab meelehärmi kohalike elanike saab, saab kohalik omavalitsus (KOV) teha koostööd kohalike jahiseltsidega, et olukorda hinnata ning vajadusel korraldada loomade püük ja nende suunamine tagasi looduslikku elukeskkonda.

Märkasin linnas kärntõves metslooma - mida teha?

Metsloomad kannavad endas mitmed erinevaid haigusi. Rebaste ja kährikute seas on levinud süüdiklesta poolt tekitatud kärntõbi, mille tulemusel kahjustub looma karvkate. Kärntõves metslooma nägemine ei tähenda alati, et tegemist on abitus seisundis loomaga kuna loomad suudavad haigusega ka ise toime tulla. Kärntõve metsloomade seas ei ravita, kuna haigus on looduses laialt levinud ja uuesti nakatumise tõenäosus on kõrge.

Juhul, kui kärntõves metsloom on elujõuline, liigub iseseisvalt ja suudab enda eest hoolt kanda, ei ole tegu abitus seisundis loomaga. Sellisel juhul võib kohalik omavalitsus kohalike elanike heaolust lähtuvalt korralda looma püügi koostöös kohaliku jahiseltsi vm vastava teenusepakkujaga.

Juhul, kui kärntõves metslooma organismi on haigusele alla vandunud (elujõulisuse kaotanud) ja nõrkenud avalikus ruumis, korraldab juhtumi lahendamise Keskkonnaamet.  

Oluline on silmas pidada, et kärntõbi võib edasi levida ka koertele. Juhul, kui koeral esineb tavaliselt rohkem sügelust, tasub konsulteerida veterinaararstiga. Kärntõbi on lemmikloomadel ravitav haigus. 

Naaber toidab metslooma - mida teha?

Metsloomadele toidu pakkumine ei ole vajalik ega põhjendatud. Looduslikus keskkonnas on metsloomadel piisavalt erinevaid toiduallikaid ning inimesepoolne lisatoitmine võib looma käitumist oluliselt mõjutada. Aja jooksul võib väheneda metslooma loomupärane inimpelglikkus ja suureneda sõltuvus inimese poolt pakutavast toidust, mis omakorda halvendab looma toimetulekut looduses. Samuti võib looma käitumine muutuda niivõrd, et ta lausa otsib sihilikult kontakti inimesega toidu saamise eesmärgil. Tegemist ei ole tavapärase käitumisega ning see võib tekitada teistes inimestes hirmu ja suurendada võimalike konfliktide ohtu (sh lemmikloomadega). 

Lisaks toob toitmine kaasa olukorra, kus metsloom jääb piirkonda regulaarselt külastama või lausa paikseks. Emasloomad võivad toidu pakkumise koha vahetus läheduses tuua ilmale oma pojad, kasvatades seeläbi metsloomade arvukust piirkonnas ja suurendada võimalusi konfliktide tekkeks. Kõige suuremat mõju avaldab toidu pakkumine just noorloomadele, kellel seetõttu ei kujune välja kartust inimese ees ega oskusi looduses toime tulekuks. 

Olulisel kohal taoliste probleemide vältimiseks on teavitustöö kohalike elanike seas.

Veelindude toitmine

Veelinnud ei vaja inimesepoolset lisatoitmist! Toitmine võib küll inimeses tekitada hea tunde, aga lindudele võib see mõjuda hoopiski negatiivselt. Sageli ei ole pakutud toit (nt sai) linnule loomuomane ja võib häirida nende seedesüsteemi tööd. Veelinnupoegadele ebasobiva toidu pakkumine võib aga viia poja väärarenguni. Veel enam, lindude toitmine toob paratamatult kaasa olukorra, kus linnud kogunevad ühte paika ja seeläbi suureneb ka haiguste leviku oht.

Sügisene päevade lühenemine ja toidunappus annab rändlindudele signaali, et aeg on rändele asuda. Pakkudes tol perioodil veelindudele toitu, antakse talle signaal, et toitu on justkui piisavalt ning rändele asuda ei ole tarvis. Pehme talve puhul võivad linnu toime tulla, aga paksu lumekatte ning krõbedate miinuskraadide ajal jäävad nad siiski hätta ja võivad lausa hukkuda. Seega võib inimene toidu pakkumisega teha linnule hoopiski karuteene.

Kajakate, tuvide, vareste jt linnalindude toitmine

Linnalinnud ei vaja inimese poolt pakutud lisatoitu! Linnalinnud on linnakeskkonna endale elupaigaks valinud heade pesitsusvõimaluste, aga ka lihtsasti kättesaadava toitu tõttu. Seetõttu ei ole nende toitmine põhjendatud ega vajalik. Toidu pakkumine koondab linnud ühte paika, mistõttu suureneb erinevate haiguste leviku ohtu. Samuti võib lindudega kaasnev lärm ja väljaheited tekitada ümbruskonna elanike seas meelehärmi. 

Kohtasin metsas suurulukit (Karu, Hunti, Põtra jne) - mida teha?

Üldjuhul pelgavad metsloomad inimest ja hoiavad distantsi. Metsas liikudes tasub endast aegajalt märku anda, olgu see vilistades või valjusti rääkides - nii teavad loomad varakult eemalduda. Juhul, kui aga kohtud metsas karu, hundi või mõne teise suurulukiga, siis:

• Hoia loomast eemale, väldi temaga igasugust kokkupuudet.

• Taandu rahulikult selg ees tuldud teed mööda tagasi, ära pööra loomale selga.

  • Ära hakka joostes põgenema, metsloomad on üldjuhul inimesest kiiremad

  • Ära roni karu eest puu otsa, karud on väga head ronijad 

• Väldi silmsidet, ära tee järske liigutusi.

• Kõnele valjult ja rahulikult, kuid ära tee lärmi

• Rünnaku korral teeskle surnut (heida kõhuli maha ja kata pea ning kael kätega)

Suurulukid võivad inimese suhtes agressiivsemad olla juhtudel, kus nad tajuvad ohtu loomapoegadele. Kõige ohtlikum on olukord, kus inimene satub poja ja emaslooma vahele. Neis olukordades tuleb viivitamatult taanduda selg ees selliselt, et poeg saab turvaliselt naasta emaslooma juurde.

Kohtasin linnas karu, hunti või Põtra - mida teha?

Suurulukid nagu karu, hunt või põder satuvad linnakeskkonda üldjuhul ekslikult ja püüavad esimesel võimalusel looduslikku keskkonda naasta. Sageli ei ole selleks inimese sekkumine vajalik, sest loomad suudavad omal käel leida tee tagasi loodusesse. Küll aga tuleb silmas pidada, et võõras keskkonnas viibimisest tingituna võivad metsloomad käituda ettearvamatult. Seetõttu tuleb suurulukiga linnas kohtudes olla eriti ettevaatlik:

• Hoia loomast eemale, väldi temaga igasugust kokkupuudet.

• Taandu rahulikult selg ees tuldud teed mööda tagasi, ära pööra loomale selga

• Väldi silmsidet, ära tee järske liigutusi.

• Kõnele valjult ja rahulikult, kuid ära tee lärmi

• Rünnaku korral teeskle surnut (heida kõhuli maha ja kata pea ning kael kätega)

Linnas nähtud karust, hundist või põdrast teavita riigiinfo telefoni 1247.

Kohtasin linnas metskitse - mida teha?

Metskitsesid võib tihti kohata linnade rohealadel, aga ka inimeste aedades toitumas. Tegemist on tavalise nähtusega ning metskitsede ellu sekkumine ei ole vajalik. Siiski on oluline hoida distantsi ja vältida loomaga kokkupuudet.

Kohtasin linnas ilvest - mida teha?

Üldjuhul kohtab linnakeskkonnas ilveseid harva ning enamasti on tegu läbirändel loomadega. Siiski on juhtumeid, kus ilvest on nähtud ka keset tiheda liiklusega ja inimtegevusega linna. Neis olukordades on paslik jääda rahulikuks ja vältida loomaga kokkupuudet. 

Aias elab madu - mida teha?

Soojalembelisi ja päikese käes peesitamist armastavaid madusid võib kohata kasvuhoones, kompostihunnikus või peenrakile all. Kompostihunniku läheduses leiduda võivad närilised, on maole lisaboonus. Hirm madude ees paneb inimesi sageli ettearvamatult käituma, kuid kõige olulisem taolises olukorras on säilitada rahu – üldjuhul pelgab madu inimest ja talle tuleb anda võimalus lahkumiseks.

Kui soovid madu koduõuest eemaldada, tee seda ettevaatlikult:  

• kasuta näiteks reha, et tõsta madu kaanega suletavasse ämbrisse või muusse anumasse;  

• vii roomaja paari kilomeetri kaugusele looduslikku paika;   

• pea meeles – maod on looduskaitse all ning neile liiga teha ei tohi.   

Madude aiast eemale hoidmiseks:  

• ladusta kõdu- või oksahunnikuid majast kaugemal;   

• hoia kompost kinnises kompostris;   

• niida regulaarselt muru;   

• kasutada vibratsioonil põhinevaid peleteid.  

Kuidas tunda ära, kas tegu on nastiku või rästikuga?   

Nastiku kõige äratuntavamaks tunnuseks on kaks kollast laiku kuklal, mürkmaol rästikul aga siksak muster seljal. Küll rästiku tumedal värvivariatsioonil ei pruugi mustrit olla.   

Igal juhul tasub maoga kohutudes olla ettevaatlik ja rahulikult eemalduda. Vajadusel küsi nõu riigiinfo telefonilt 1247. 

Leidsin keldrist/Pööningult nahkhiire - mida teha?

Nahkhiired valivad talvitumiskohaks paiga, kus temperatuur on ühtlaselt talve jooksul üle null kraadi ning õhus on piisavalt niiskust (nt keldrid, koopad ja pööningud). Nad on kohanenud elama koos inimesega ja üldiselt neid inimeste igapäevatoimetused keldris või pööningul ei häiri. Kui nahkhiir on seadnud end keldrisse või pööningule magama, siis üldjuhul nende ellu sekkuda ei ole tarvis. Oluline on, et ruumist lahkudes kustutaksid tuled ja sulgeksid ukse, et nahkhiir saaks talveund jätkata. Remondi tegemine jäta aga kevadesse, kui nahkhiir on talvituspaigast lahkunud.

Lind lendas vastu akent - mida teha?

Tähistamata klaaspinnaga kokkupõrkamine võib linnu jaoks lõppeda kerge põrutuse, aga ka hukkumisega. Enamasti taastuvad linnud põrutusest 15 minuti kuni 1 h jooksul. Põrutada saanud linnule tuleks leida rahulik varjuline koht taastumiseks, kus ta saab omale sobival hetkel loodusesse naasta.  

Röövlinnud võivad samuti akendega kokku põrgata, kuid nende vigastused on sagedasti tõsisemad. Kui kokkupõrke tulemusel jääb lind akna alla liikumatult lamama või ei suuda enam lennata, tuleb juhtumist teavitada riigiinfo telefonil 1247.

Kuidas linde klaaspindade vastu kaitsta? 

Klaasilt peegelduv taevalaotus või rohelus jätavad linnule petliku mulje justkui lennuruumi oleks veel küllaga. Tee aknad neile nähtavaks: 

• Lisa kleebiseid või linnusiluette 
• Hoia ruloo või kardin ees 
• Kasuta akende ees rippuvaid kaunistusi või niite 

Nahkhiir sattus tuppa  - mida teha?

Suvel tuppa sattunud nahkhiire õue saamiseks tuleb oodata hämarat, kustutada toas tuled ja avada aknad – nii leiab nahkhiir tee toast välja. Juhul, kui aga oodata ei ole võimalik, võib ettevaatlikult pakse töökindaid kasutades tõsta nahkhiire papist karpi ja viia ta õue.  

Talvel võivad samuti nahkhiired ekslikult tuppa sattuda. Enamasti viitab see häiringule talvituspaigas, mis nahkhiire üles ajas. Soovituslik on selles olukorras leida vahetus läheduses olev kelder või pööning, kus on nahkhiirele talvitumiseks sobiv jahe temperatuur. 

Leidsin maapinnalt piiritaja - mida teha?

Piiritajad veedavad kogu oma täiskasvanu elu lennates. Halbade asjaolude kokkusattumise tulemusel võivad piiritajad sattuda aga maapinnale, kus on neil raskusi lendu saamisega. Lennuvõimelise piiritaja tunnuseks on sabast pikemad tiivad, mis lähevad selja peal risti. Leides sellise piiritaja maapinnalt, tuleb ta ettevaatlikult peo peale tõsta ning kätt kerge liigutusega õõtsutada. Vahetult enne lendu minekut aja piiritaja suled puhevile ja vibreerib õrnalt. 

Lind jäi rändelt maha - mida teha?

Rändelt maha jäämine või rändele minemata jätmine on tavaline nähtus looduses Enamasti jäävad rändelt maha hilise pesakonna isendid, kes ei pruukinud rändeks saavutada piisavat head lennuvõimet või koguda piisavalt rasvavarusid. Samuti võib rändele minekut takistada mõni vigastus.  

Mõned linnuliigid  (nt luiged, pardid) peavad aga siinseid olusid piisavalt soodsaks ning otsustavad sootuks rändele minemata jätta. Tihe sulestik aitab neil külmakraadidele vastu saada, kuid murekohaks võib kujuneda toidunappus. Sellegipoolest otsustab loodus nende lindude saatuse. 

MTÜ Eesti Metsloomaühing ja MTÜ Kurgede hoiukodu pakuvad rändelt maha jäänud või minemata jätnud valge-toonekurgedele hoiukodu oma võimaluste ja võimekuse piirides. Oluline on silmas pidada, et lennuvõimelist lindu on väga raske püüda, sest metsloom inimeses elupäästjat ei näe ja seega alati ei pruugi linnu transportimine hoiukodusse õnnestuda.

Luik on jääl kinni - mida teha?

Veelindude veekogusse kinni külmumise tõenäosus on ääretult madal. Luiged jt veelinnud võivad tunde liikumatult jääl veeta - nad hoiavad nii puhates energiat kokku. Ilmastikuolude eest kaitseb neid soojahoidev ja vettpidav sulestik, pea peidetakse tiivasulgede vahele, sest nii on soojem.

Jäässe külmumine võib juhtuda siis, kui ilmastikuolud kiirelt ja äkiliselt muutuvad. Sellest annab lind märku tiibadega rapsides, püüdes end nii jääst lahti murda. Elujõulised veelinnud end üldjuhul jäässe külmuda ei lase. 

Lind jäi marjavõrku kinni – mida teha?

Aiasaaduste ja muu kaitseks kasutatavad võrgud võivad kujutada ohtu ka metsloomadele. Kõige sagedamini jäävad neisse kinni linnud, kes püüavad end vabastada, kuid mässivad end seejuures veelgi rohkem võrku. 

Sellises olukorras linnu abistamiseks:

• Tegutse rahulikult ja ettevaatlikult, kasuta vajadusel kindaid 

• Haruta võrk linnu ümbert lahti või lõika võrk vajadusel katki, et lind kiiresti vabastada.

• Väldi tugevat sikutamist, et lindu mitte vigastada

Ära unusta, et metsloom inimeses elupäästjat ei näe - lind võib enesekaitseks kasutada nokka või küüniseid

Leidsin õliga määrdunud linnu – mida teha?

Kütteõliga määrdumine on lindudele väga raske katsumus – sulestik kaotab veekindluse ja lind võib kiiresti alajahtuda. Kui lind puhastab määrdunud sulestikku, võib tal alla neelata osa reostusest, mis omakorda kahjustab siseelundeid ja üldist tervist. Enamasti jõuavad sellised linnud inimese hoole alla alatoitununa, vedelikupuuduses ja loidudena ning vajavad tervenemiseks spetsialisti abi. Õlireostunud linnust teavita riigiinfo telefoni 1247 ja oota täpseid juhiseid tegutsemiseks. Ära proovi lindu pesta või muud moodi aidata - sellega võid linnu seisundit halvendada.

Mis haigus on linnugripp?

Linnugripp on eriti ohtlik loomataud, mis põhjustab lindude massilist haigestumist ja suremust. Viirus levib peamiselt väljaheidete kaudu, kuid allikaks võivad olla ka lindude korjused ja muud loomsed saadused (munad, liha, suled)

Millised on linnugripi sümptomid?

Linnugripp võib kulgeda asümptomaatiliselt ehk ilma nähtavate tunnusteta. Siiski on linnugrippi nakatunud metslindude puhul täheldatud: pea või kaela kummalist asendit; apaatsust; liikumis- või lennuvõimetust, mis ei ole seotud konkreetse silmnähtava vigastusega; krambihooge või muid närvinähtusid. 

Kas linnugrippi nakatunud linde ravitakse?

Paraku ei ole hetkel veel välja töötatud efektiivset ravi linnugripi jaoks. 

Leidsin mitu hukkunud lindu - mida teha?

Arvukate hukkunud lindude leidmise põhjuseid võib olla mitmeid, kuid enamasti on see seotud mõne haigusega. Linnugripp on üks nendest haigustest, mis põhjustab lindude (eriti veelindude, aga ka röövlindude) seas suurt suremust. Juhul, kui leidsid arvukalt hukkunuid linde, teavita sellest Põllumajandus- ja Toiduameti infotelefonil +372 605 4767 või kasutades veebirakendust.

Leidsin linnugripi tunnustega linnu - mida teha?

Küsi nõu riigiinfo telefonilt 1247. Ära kindlasti puuduta lindu ega vii teda endaga kaasa, kuna nii suurendad viiruse levikut.

miks potentsiaalselt Linnugrippi nakatunud linnule järgi ei tulda?

Tegemist on eriti ohtliku loomataudiga, mille kulg on väga kiire ning millele ravi puudub. Linnugripi kahtlusega lind jäetakse leiukohta, kuna nii vähendame viiruse edasikandumise võimalust. Vastasel juhul võime ohtu seada kõik teised linnud, keda abistame.  

Kes tegeleb linnugripiga Eestis?

Linnugripi leviku seiramisega tegeleb Põllumajandus- ja Toiduamet
Loe linnugripist täpsemalt Põllumajandus- ja Toiduameti kodulehelt