Pais
Pais on veevoolu tõkestav ja vett paisutav ehitis. Kui veekogu paisutamiseks soovitakse ehitada pais, siis tuleb kohalikul omavalitsusel esmalt paisu projekteerimistingimused ja ehitusloa eelnõu Keskkonnaametiga kooskõlastada. Projekteerimistingimuste kooskõlastamise eesmärk on anda taotlejale esmane teave kalade läbipääsu tagamise vajaduse kohta. Kui kooskõlastused saadud, saab taotleda keskkonnaloa paisu ehitamiseks ja veekogu paisutamiseks. Praktikas uusi paisusid üldiselt ei ehitata ja kasutatakse olemasolevaid.
Paisjärv
Paisjärv on inimtekkeline veekogu jõel või ojal, kus asub pais. Paisjärv ei ole püsiv veekogu. See tähendab, et kui paisu omanik ei ole enam huvitatud jätkuvast paisutamisest või vajalikku keskkonnaluba ei ole võimalik väljastada, siis paisutuse likvideerimisel kaob ka paisjärv.
Kui jõgi ja oja hooldust üldjuhul ei vaja, siis paisjärv muudab oluliselt vooluveekogu omadusi ja looduslikke protsesse ning seetõttu on vajalik seda hooldada.
Paisjärve rajamisel muutub veekogus voolukiirus ja –režiim, mistõttu mööda jõge liikuvad liiva, savi, muda osakesed ja taimejäänused settivad paisjärve põhja. Aastatega moodustub paks settekiht, mis võib koos kohapeal tekkinud taimejäänustega täita suure osa paisjärvest. Paks settekiht tähendab rohkelt toitaineid, mis põhjustab periooditi taimestiku ja vetikate massilist vohamist. Paisjärves ja sellest allavoolu jäävates jõeosades kaasneb sellega reostus orgaaniliste ainetega, mis jõe kalastiku ja põhjaloomastiku seisukohalt on äärmiselt negatiivne. Seetõttu on vajalik paisjärvesid hooldada ja setteid eemaldada. Kui seda ei tehta, siis aja möödudes settivad sellised paisjärved täis ja kasvavad kinni, mis tähendab, et paisjärv kaob.
Paisutamine
Paisutamine tähendab loodusliku veetaseme tõstmist rohkem kui 0,3m. Üldjuhul paisutatakse veekogu olemasoleval paisul. Veekogu paisutamine ja hüdroenergia kasutamine vajab keskkonnaluba, sh ka olemasolevad paisutused.
Keskkonnaluba paisutamiseks annab õiguse veekogu paisutada ehk veetaset looduslikust kõrgemal hoida. Keskkonnaluba paisutamiseks saab taotleda juhul, kui pais (ehitis) on juba olemas.
Keskkonnaluba ei ole vaja, kui vooluveekogu looduslikku veetaset tõstetakse kuni üks meeter, välja arvatud juhul, kui paisutamine toimub looduskaitseseaduse alusel kehtestatud nimistus sisalduvatel lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kaitset vajavatel veekogudel või nende lõikudel. See säte vabastab paisuomaniku paisutamiseks vajaliku keskkonnaloa taotlemisest, kuid mitte uue paisu ehitamiseks vajalikust keskkonnaloast. Samuti on võimalik paisutuse veetase alandada tasemele, milleks veeluba enam vaja ei ole. Selleks tuleb esitada veekeskkonnariskiga tegevuse registreering.
Hüdroenergia kasutamine
Hüdroenergia ehk vee-energia on vee potentsiaalne või kineetiline energia. Hüdroelektrijaam ehk veejõujaam on ehitiste ja seadmestike kompleks, mille vahendusel veevoolu energia muundatakse elektrienergiaks.
Hüdroenergia kasutamiseks on alati vajalik keskkonnaluba. 1.september 2023 seisuga töötab Eestis keskkonnaloa alusel 28 hüdroelektrijaama.
Kalade läbipääsu tagamine
Paisu omaniku kohustus on paisul kaladele läbipääsu tagamine paisust üles- ja allvoolu. Tegevuse eesmärgiks on vee-elustikule eluks sobivad paigad tagasi anda. Pais tükeldab veekogu lõikudeks, mille vahel vee-elustik ei saa vabalt liikuda. Seetõttu veekogu elustik vaesub, st liikide arv ja rohkus kahanevad, mis võib viia nende hävimiseni selles veekogus. Veekogu hea seisundi eelduseks on vee-elustiku vaba liikumisvõimalus piki jõge ja selle lisajõgedesse, sest erinevatel eluetappidel (toitumisel, kudemisel, varjumisel jm) on vee-elustikul erinevad elupaigalised vajadused.
Lõhejõgedel on paisuomanik kohustatud paisu juures kaladele rändetee avama. Muudel veekogudel võib Keskkonnaamet seda põhjendatud juhtudel keskkonnaloaga nõuda.
Loe SIIT ülevaadet paisu mõjust veekogule.
Loe ka SIIT kalade läbipääsu võimaluste kohta.
Iga olukord on veidi erinev ja lahenduste võimalikkus sõltub kohapealsetest oludest, kuid üldjoontes on rändetee avamiseks kaks võimalust:
Paisutuse likvideerimine tähendab paisutatud jõelõigul paisutuseelse veetaseme taastamist. Sõltuvalt olukorrast tuleb pärast paisutuse likvideerimist korrastada varasema paisjärve ala – koristada risu, kujundada kaldaalad ja jõesäng.
Paisutusi on likvideeritud erinevatel põhjustel. Näiteks mõned on likvideeritud omaniku soovil, kuna sel puudub vajadus või ei soovita taotleda vajalikku keskkonnaluba. Mõnel juhul on paisu haldamine koos kalapääsu rajamisega osutunud liialt keerukaks ja kulukaks. Likvideeritud paisutus tagab kogu vee-elustikule looduslikud elutingimused.
Sellisteks tööde kavandamisel tehakse vajalikud eeluuringud ja koostatakse projekt. Ehitustöödeks on seniste näidete põhjal kulunud 3-4 kuud (va Sindi paisutuse likvideerimistööd). Tööde lõpetamisel ala heakorrastatakse ja see taimestub järgmisel kevad-suvel.
Kui nt pais on seotud silla või truubiga, mõjutab lähedalasuvate majapidamiste joogiveevarustust, siis sellistel juhtudel leitakse koostöös sobivad tehnilised lahendused nii, et sild/truup säilivad ja salvkaevud süvendatakse või asendatakse uuega.
Paisutuse likvideerimiseks on vajalik veekeskkonnariskiga tegevuse registreering. Koos registreeringu taotlusega on vajalik esitada ka kohaliku omavalitsuse seisukoht.
Kalapääs on kaladele paisu ületamiseks vajalik rajatis või kohendatud jõesängi osa, kus on soodne voolurežiim. Eestis on paisude juurde rajatud peamiselt möödaviikpääsusid ja tehiskärestikke. Ajavahemikul 2009-2020. a kalade rändetingimusi parandatud 113 paisu juures.
Kalapääsu rajamise kavandamisel tuleks ühendust võtta sel alal eelnevat kogemust omava inseneriga, kes koos kalastiku eksperdiga töötavad välja sobiva lahenduse. Ehitustöödeks on seniste näidete põhjal kulunud 3-4 kuud.
Kalapääsu rajamisel paisutus säilib, st et säilib ka paisu, kalapääsu ja paisjärve hooldusvajadus ning sellega seotud kulud, mis jäävad paisu valdaja kanda.
Tööde realiseerimiseks on vajalik veekeskkonnariskiga tegevuse registreering või keskkonnaluba.
Kalapääsu tüübid
Kalapääs on rajatis või veekogu sängi kohendatud osa, mille kaudu kalad ületavad veekogus oleva loodusliku või tehistõkke. Kalapääsude ülesandeks on tekitada kas voolusängis või mingis selle osas kaladele liikumiseks soodne voolurežiim.
Kalapääsud jagunevad:
- Looduslähedased kalapääsud
- Tarind- ehk tehislikud kalapääsud
Looduslähedased kalapääsud jäljendavad nii täpselt kui võimalik kärestikku, suure languga oja või koske. Looduslähedasteks kalapääsudeks loetakse tehiskärestikku ja -koske, möödaviikpääsu ja kalarampi. Kalapääsu peaks ehitama samast materjalist, mis looduslikult jões esineb.
Tarindkalapääsudeks on tiigikaskaad, kamberkalapääs, pilupääs.
Rajatud kalapääsude toimivust on seiratud ja aruanded leiab SIIT ja SIIT.
Tehiskärestik on sarnane loodusliku kärestikuga. See rajatakse voolusängi kogu sängi laiuselt, mistõttu kaladel ei ole probleemi selle leidmisega. Tehiskärestikke rajatakse ka paisutuse likvideerimise järgselt loodusliku olukorra taastamiseks, kuid neid on võimalik rajada ka viisil, mis hoiab looduslikust veidi kõrgemat veetaset.
Eestis on rajatud mitmeid tehiskärestikke ja need toimivad üldiselt hästi. Näiteks on tehiskärestik rajatud Pilistveres Navesti jõel, Laitse paisul Vasalemma jõel, Tapa paisul Valgejõel, Sae paisul Võsu jõel, Vaskjala ja Kose Veskijärve paisul Pirita jõel.
Möödaviikpääs on iseloomult ojake ümber paisu, mida mööda kala saab vabalt üles- ja allavoolu liikuda.
Möödaviikpääsu pikkus annab võimaluse kujundada see võimalikult looduslähedaselt ja sobitada hästi maastikuga. Sõltuvalt paisu veetasemete vahest võib selle rajamiseks olla vajalik suhteliselt suur maa-ala. Oluline on pääsu sisse- ja väljavool rajada selliselt, et kaladele oleks need hõlpsasti leitavad.
Eestis on rajatud mitmeid möödaviikpääsusid, mis üldiselt toimivad hästi.
Näiteks Ao II paisule Põltsamaa jõel, Hutita paisule Võhandu jõel, Kaunissaare paisule Jägala jõel, Lalli II paisule Porijõel, Loobu paisule Loobu jõel, Võlli paisule Lemmjõel.
Tehiskosk on kivipuistmaterjaliga kindlustatud kaldpind, millele on rajatud veevoolu rahustavad ja voolukiirust vähendavad jõega risti paiknevad kiviülevoolud. Tehiskosk rajatakse kogu voolusängi laiuselt ja kaladel ei ole probleemi selle leidmisega.
Eestis on rajatud üks tehiskose tüüpi pääs Tille paisule Ahja jõel. Pääs on rajatud vastavalt nõuetele ja visuaalsel hinnangul võimaldab kaladele mõlemasuunalist rännet.
Kalaramp on olemuselt sarnane tehiskosega, kuid seda ei rajata kogu jõe laiuselt.
Kalaramp on rajatud Saku paisule Vääna jõel. Kalaramp-kärestikud on rajatud Kurgja paisule Pärnu jõel, Nehatu paisule Pirita jõel ja Laastre paisule Kasari jõel.
Tiigikaskaad koosneb paljudest väikestest tiikidest, mis on omavahel ühendatud 3-5m pikkuste kiirvooludega. Neid on rajatud näiteks Kadrina paisule Loobu jõel, Lustivere III paisule Umbusi jõel ja Põltsamaa paisule Põltsamaa jõel.
Kamberkalapääs ehk kalatrepp koosneb astmetena paiknevate kambrite reast, mille vaheseintes on kala läbipääsemist võimaldavad ülevoolu- või veealused avad.
Eestis rajatud kamberkalapääsude puhul on seirega tõendatud nende vähene efektiivsus või mittetoimimine. Neid on rajatud Sangaste Vastemõisa paisule Väike Emajõel, Lalli I paisule Porijõel, Roti paisule Ahja jõel.
Abimaterjalid
Viimati uuendatud 04.04.2024