Metsakaitseekspertiis

Metsakaitseekspertiisi tellimiseks esitab metsaomanik Keskkonnaametile metsateatise metsakahjustusest 

• tormi,
• üleujutuse,
• ulatusliku metsatulekahju
• või muu loodusjõu põhjustatud ulatuslike kahjustuste tõttu hukkunud või
• looduslike tegurite tagajärjel halva tervisliku seisundiga metsa,
• samuti halva fenotüübiga puistu või
• metsaomanikust sõltumata põhjusel väikese rinnaspindalaga ja täiusega puistu uuendamiseks.

Raieid Looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) alusel määratud kaitsealustes metsades saab teha vaid kaitse-eeskirjades määratud tingimustel.

Reservaatides ja sihtkaitsevööndites on majandustegevus (raied) keelatud (LKS § 30 lg2).

• Looduskaitselistest piirangutest: eramets.ee/metsa-majandamine/looduskaitse
• Info kaitselade kohta: kaitsealad.ee
• Liikide kaitsekorrast: keskkonnaamet.ee/elusloodus-looduskaitse/looduskaitse/liigikaitse

Arvestatav kuusikute kahjustaja meie metsades on kuuse-kooreürask (Ips typographus), kes tavaliselt asustab haigeid ja nõrgestatud puid. Tormi, tuule, põua või seenhaiguste  poolt kahjustatud metsas võib tema arvukus kasvada väga suureks ning siis võib kuuse-kooreürask asustada ka elujõulisi kuuski. Kuuse-kooreüraskil võib areneda soodsatel tingimustel mitu põlvkonda aastas.

Kahjustusi ennetavaks meetmeks on tormimurru ja -heite, lumemurru, samuti tugevalt nõrgestatud kuuskede likvideerimine enne üraski lendluse algust.

Peamiseks tõrjevõtteks on üraskite poolt värskelt asustatud puude, sh püünispuude raie ja väljavedu. Püünispuude efektiivsuse suurendamiseks võib kasutada feromoonpreparaate.

Tormikahjustused moodustavad suurima osa metsakahjustustest.

Lisaks tormimurrule, tormiheitele ja vaalimisele võib tormi tagajärjel suureneda ka putukkahjurite kahjustus.

Koristamata tormikahjustused kuusikutes soodustavad kuuse-kooreüraskite levikut.

Olulise osa metsakahjustustest moodustavad ulukikahjustused.

Põhilisteks kahjustajateks meie metsades on põder, metskits ja punahirv, kes koorivad puid, murravad latvu ja kärbivad oksi. Metsale teeb oma tegevusega liiga ka kobras, kes  muudab veerežiimi, tekitades suurtel aladel üleujutusi, mille tagajärjel mets hukkub.

Uus ja väga ohtlik saare haigus on saaresurm, mis võib tabada eri vanuses puid. Haiguse tekitajaks on invasiivne kottseen (Hymenoschyphus fraxineus). Selle rühma seentele on omane eoste levimine tuule abil.

Sügisel maha kukkunud leherootsule tekivad järgneval suvel saaresurma viljakehad, mille kaudu seene eosed levivad puuvõrasse. Haigusele on iseloomulik võrsetest algav koorenekroos, mis läheb edasi puu tüvesse ja mõne aasta möödudes puu hukkub.

Ravi puudub, haiguse levikut saab tõkestada maha langenud lehtede koristamise ja utiliseerimisega. On ka saari, kes ei nakatu.

Kesksuvist lepalehtede pruunistumist põhjustavad lepapoi (Agelastica alni) vastsed, kes söövad lepalehed roodudeni paljaks. Vastsed söövad lehte altpoolt ja alles jäävad leherood.

Lepapoi talvitub valmikuna ja muneb kevadel lepalehe alaküljele munad. Lepalehti hävitavad nii lepapoi mardikad kui ka vastsed. Munadest kooruvad vastsed ongi peamised lehtede kahjustajad, kuna neid on arvukalt.

Roodudeni paljaks söödud lepad tähendavad juba lepapoi puhangut. Põhjuseks on tavaliselt temale talvitumiseks ja kasvuks sobivad keskkonnatingimused. Lepapuul on suur kompensatsioonivõime ja heal juhul võib veel sel aastal uued lehed kasvatada. Puud ei hukku reeglina lepapoi kahjustuse tagajärjel.

Hobukastani-keerukoi (Cameraria ohridella) kuulub liblikaliste seltsi, keerukoilaste sugukonda. Tegemist on Eestis invasiivse võõrliigiga, esmaleid Eestist pärineb aastast 2007.

Harilik hobukastan (Aesculus hippocastanum) on keerukoile väga vastuvõtlik, teised hobukastani liigid vähem. Hobukastani keerukoi röövikud (valkjad ussikesed) toituvad peamiselt hariliku hobukastani lehtedes. Röövikud ei välju kordagi lehest. Kui röövikuid on väga tihedalt, võivad nende käigud liituda, mistõttu puu kaotab enamiku rohelisest lehepinnast. Tulemuseks on  lehtede kuivamine ning enneaegne varisemine (sageli juba suve teisel poolel).

Teadaolevalt ei ole hobukastani-keerukoi kahjustused viinud harilike hobukastanite hukkumiseni. Seetõttu pole kahjuri vastu vaja rakendada äärmuslikke abinõusid, näiteks kahjustatud pargipuud maha raiuda ja põletada.

Kuna keerukoi nukud talvituvad lehevarises, siis kahjustusi hariliku hobukastani lehtedel saab vähendada lehevarise koristamise ja kõrvaldamisega. Seda tuleb teha kogu suve jooksul ja eriti hoolikalt sügisel.

Diplodia sapinea on lõunapoolse päritoluga okaspuid (peamiselt perekond mänd) kahjustav seenpatogeen. D. sapinea põhjustatud haigust on  nimetatud ka männi- võrsevähiks. 2007. a. avastati esmakordselt Eestis mustal männil, 2012. a.  harilikul männil (Pinus sylvestris). Alates 2014. aastast on seen levinud lõunast põhja suunas, ulatudes Saaremaale ja Lõuna-Eestisse.

Kahjustab perekond männi mitmetel liikidel okkaid, võrseid, käbisid ja puidu kvaliteeti. Võib põhjustada võrsete suremist, haavandite teket ja koorepõletikku.

Haigus on eriti ohtlik noortele taimedele, kuid võib kahjustada ka vanemaid puid. Seen levib eostega tavaliselt juuni keskpaigast novembrini, kui on niiske ja soe. Nakatumine toimub sageli vigastuste kaudu (näiteks raiejälgede või putukakahjustuste korral).

Sümptomid: Võrsete kiire närbumine ja pruunistumine. Nakatunud taimedel esineb kuivanud, tumenenud latvasid ja külgvõrseid, sageli on viimase aasta surnud võrsed kaardunud. Võib esineda haavandeid taimede tüveosadel. 

Tõrje ja ennetamine: Eemaldada ja hävitada nakatunud võrsed, oksad või terved taimed (põletada või viia metsast välja n. prügimäele). Vältida puude vigastamist  ning okste lõikamist märjal ajal kevadel ja suvel. Tagada hea õhuringlus (ära istuta liiga tihedalt, vajadusel harvenda taimi). Metsas keemilist tõrjet üldjuhul ei tehta. Kuni 10% kahjustus ei pruugi olla veel ohtlik. Keemilist tõrjet võib teostada vaid  metsakaitseekspertiisi (MKE) alusel. Jälgida taimede tervislikku seisundit peale haigete taimede eemaldamist või pritsimist (hinnata kahjustuse levikut järgneval kevadel).