Kohtumine kiskjaga

Hunt  

Meie alade põline loom hunt (Canis lupus) võib elutseda pea igal pool Eestis. Kui vähegi võimalik, hoidub ta siiski eemale inimese poolt tihedasti asustatud aladest. Ka looduses on võsavillemi nägemine pigem haruldane juhus, sest hunt on loomult inimpelglik. Hunt ei ründa inimest isegi oma poegade kaitseks.  

Hundid elavad karjana ja neil on kindel eluala. Kari koosneb emas- ja isasloomast ning nende järglastest. Hundikutsikad saavad täiskasvanuks üheaastaselt. Seejärel osad neist lahkuvad karjast, osad jäävad vanematega ka teiseks, mõni harva ka kolmandaks aastaks. 

Kord paari loonud emas- ja isasloom on koos kuni surmani. Ühe paarilise hukkumisel laguneb tavaliselt ka kari.   

Karjast lahkudes lähevad pojad rändele, et otsida endale uus eluala ja kaaslane. Lisaks karjadele ja paaridele on ka üksikuna tegutsevaid hunte.

Hunt on kiskja, kes on saagi poolest paindlik. Tema põhiliseks toiduks on looduses elavad sõralised (metskits, metssiga, põder ja punahirv), aga ka väiksemad või nõrgemad kiskjad ja teised metsloomad. Võimalusel valib hunt lihtsamini kättesaadava saagi murdes haigeid ja nõrgemaid isendeid.  

Hundi saagiks võivad sattuda ka meie kari- ja lemmikloomad, kui nad on metsloomadest kergemini kättesaadavad.  

Koeraga on hundil isevärki lood. Koer ja hunt on lähedased sugulased. Hunt võib vaenata koera, et kaitsta oma kodupiirkonda. Vaenu põhjuseks võib olla ka asjaolu, et koer on hundi jaoks toidukonkurent või saakloom. Haruharva võib ette tulla, et hunt ja koer loovad paari ja saavad koos järglasi.   

Koduümbruses

• Hoia oma lemmikloom öösiti ning koidu- ja videvikuajal siseruumis või turvalises aedikus. Ketis või rihmas koer on suurkiskjate ees väga abitus seisus. 

• Hoia loomsed ja muud toiduallikad (loomsed ja toidujäätmed, lemmikloomatoit jms) kinniselt, et mitte harjutada hunti mõttega hõlpsasti kättesaadavast toidust. Koduõuel või lähedalasuvas metsatukas laokile jäetud söödav võib viia selleni, et hunt hakkabki otsima toitu inimese lähedusest ja nõnda võib tema inimpelglikkus ajapikku väheneda. Inimese jäetud toit meelitab ka teisi metsloomi ligi ja võib nii soodustada erinevate haiguste (näiteks kärntõbi) levikut. 

• Et kariloom poleks suurkiskjatele ahvatlev saak, saab kõige rohkem teha loomakasvataja ise. Karja kaitsevad tõhusalt suletud ja kindlad laudauksed ja väravad, karjamaal aitab karja kaitsta kiskjatõrjeaed, mis koosneb 5-liinilisest elektrikarjusest, mille alumine traat on võimalikult maapinna lähedal ja ülemine traat/liin 110–120 cm kõrgusel. Oluline on, et kõik liinid oleksid korralikult pingestatud ja ka füüsiliselt pingutatud. Tõhusa lisakaitse annab tubli ja vastava väljaõppe saanud karjavalvekoer. 

Looduses

• Kui tunned looduses viibides hirmu, räägi endaga või laula. Nii annad endast metsloomadele varakult märku.  
• Looduses viibides hoia oma lemmikloom enda kõrval rihmastatult. Lahtiselt jooksvas koeras võib hunt näha konkurenti või saaklooma ja teda rünnata. Kui hunt ründab vabalt liikuvat koera, tee valju häält, et endast märku anda. 

Karu 

Karu (Ursus arctos) on meie looduse suurim kiskja. Varjulise eluviisi tõttu teda looduses sageli ei kohta. Märke tema kohalolust – näiteks käpajälgi, väljaheiteid, küünisejälgi puutüvel või rüüstatud sipelga- ja mesilasepesasid – võib aga küll leida. 

Enamasti toimetab karu omaette. Rohkem on ta aktiivne varahommikul ja õhtul. Tal on terav haistmine ja kuulmine. Nägemine seevastu ei ole väga hea. Tagajalgadele püsti tõustes püüab karu olukorrast paremat ülevaadet saada.  

Kevadel toitub karu rohkem imetajatest ja erinevatest rohttaimedest, suvel loomsest toidust (peamiselt sipelgad ja teised putukad), suve lõpus ja sügise algul taas rohkem taimedest (teraviljad, õunad, marjad).

Karud võivad aeg-ajalt tegutseda väikestes rühmades, eriti kui toitu on rohkesti (näiteks valminud vili või söödaplatsid) või jooksuajal. 

Karul ei ole püsivat paarisuhet ja erinevate karude elualad võivad kattuda. Ühe isaslooma eluala kattub tavaliselt mitme emaslooma omaga.  

Sagedamini moodustavad koos liikuva karja emakaru poegadega. Emakarul sünnib tavaliselt kaks või kolm poega, harva neli. Pojad sünnivad jaanuaris talipesas ja nad on emaga koos ka järgmisel talvel. Emasloom on oma poegade suhtes väga kaitsev. Umbes pooleteise aasta vanuselt hakkavad noored karud otsima endale uut elupaika, mistõttu võivad nad vahel sattuda ka asulatesse. 

Karu on suurepärane jooksja ja puu otsa ronija. Vajadusel võib ta joosta sama kiiresti kui hobune. Puu otsa ronivad peamiselt noored karud, kes pagevad sinna ohu korral. 

Novembrist kuni märtsi-aprillini teeb karu talipesas uinakut. Uni on tal kerge, mistõttu vajab ta talvitumiseks rahu.  

Koduümbruses

• Mesitarusid saab kõige paremini kaitsta mesinik ise. Mesilat kaitseb karu eest tugevate postide ja pingutatud traatidega 4–5-liiniline elektrikarjus kõrgusega vähemalt 1 m, alumine traat kuni 20 cm maapinnast. Taimkate (rohi, võsa) aia alt ja lähiümbrusest on eemaldatud.  
• Et kariloom poleks suurkiskjatele ahvatlev saak, saab kõige rohkem teha loomakasvataja ise. Karja kaitsevad tõhusalt suletud ja kindlad laudauksed ja väravad, karjamaal aitab karja kaitsta kiskjatõrjeaed, mis koosneb 5-liinilisest elektrikarjusest, mille alumine traat on võimalikult maapinna lähedal ja ülemine traat/liin 110–120 cm kõrgusel. Oluline on, et kõik liinid oleksid korralikult pingestatud ja ka füüsiliselt pingutatud. Tõhusa lisakaitse annab tubli ja vastava väljaõppe saanud karjavalvekoer.   
• Hoia loomsed ja muud toiduallikad (loomsed ja toidujäätmed, lemmikloomatoit jms) kinniselt, et mitte harjutada karu mõttega hõlpsasti kättesaadavast toidust. Koduõuel või metsatukas laokile jäetud söödav võib viia selleni, et karu harjub inimese hõlpsa kõhutäiega ning ühtaegu ka inimestega. Nii võivad sellistest loomadest kergesti saada nuhtlusisendid. Inimese jäetud toit meelitab ka teisi metsloomi ligi ning võib nii soodustada erinevate haiguste (näiteks kärntõbi) levikut. 

Looduses

• Kui tunned looduses viibides hirmu, räägi endaga või laula. Nii annad endast metsloomadele varakult märku.  
• Kui leiad murtud looma korjuse, lahku kohe samas suunas, kust tulid. Karu võib viibida kusagil läheduses. Karu katab korjuse tavaliselt sambla või muu käepärasega. 
• Looduses viibides hoia oma lemmikloom enda juures rihmastatult. Lahtiselt jooksev koer võib karuga kokku sattuda. Kui koer on lahtiselt ja kuuled tema suunast tugevat urisemist või möirgamist, liigu eemale ja otsi avatum ala. Karu ees ära jooksev koer tuleb tõenäoliselt sinu poole ja karu võib talle järgneda. 
• Kui satud talvel metsas paika, kus peenemaid puid on järjest maha murtud, võid olla sattunud karu talvitumispaiga lähedale. Taliuinakus karu vajab rahu. Taandu tuldud suunas tagasi. 

Ilves 

Meie metsade ainus kaslane ilves (Lynx lynx) on üksildase eluviisiga. Ta tegutseb metsas ja kultuurmaastike servaaladel, kus liiguvad tema saakloomad. Aktiivne on ta pigem hämaras.  

Metsas võib aeg-ajalt märgata küll ilvese jälgi, aga väga hea maskeerumisvõimega ilvest ennast näeb harva. Ilvese esmane reaktsioon ohu korral ongi varjuda ja muuta end nähtamatuks. Autosid ja muud tehnikat ta ei oska aga karta.  

Ilvesel on väga hea nägemine ja kuulmine, nii varjub ta oskuslikult ootamatute külaliste eest. Haistmine on see-eest kehvapoolne ja sellele metsakass eriti ei looda.  

Meie suurtest kiskjatest on ilves kõige lihatoidulisem. Tema peamiseks saagiks on metskits, kuid ta ei ütle ära ka teistest metsloomadest nagu näiteks jänesed, kobras, rebane, põder, laanepüü ja teised. 

Saaki jahib ilves maapinnalt. Ta hiilib oma saagile vaikselt lähemale tehes seejärel kiire sööstu. Puu otsa ronib ilves ohu korral.      

Ilvesel on oma kindel eluala. Paarid tekivad ainult jooksuajal ja poegi kasvatab emasloom üksi. Pesakonnas on tavaliselt kaks-kolm poega. Pojad on koos emaga peaaegu aastaseks saamiseni.  

Ilves on uudishimulik ja samas väga ettevaatlik loom.

Inimasulate lähedale võivad aeg-ajalt sattuda nii noored kui ka haiged, näiteks kärntõbised ilvesed. 

Haige ja nõrk loom ei suuda enam looduslikku toitu kätte saada ja võib nii tulla otsima kergelt kättesaadavat saaki (nt väiksemaid lemmik- ja kariloomi) või lihtsalt toidujäätmeid.  

Koduümbruses

• Hoia oma lemmikloom öösiti ning koidu- ja videvikuajal siseruumis või turvalises aedikus. 
• Et kariloom poleks suurkiskjatele ahvatlev saak, saab kõige rohkem teha loomakasvataja ise. Karja kaitsevad tõhusalt suletud ja kindlad laudauksed ja väravad, karjamaal aitab karja kaitsta kiskjatõrjeaed, mis koosneb 5-liinilisest elektrikarjusest, mille alumine traat on võimalikult maapinna lähedal ja ülemine traat/liin 110–120 cm kõrgusel. Oluline on, et kõik liinid oleksid korralikult pingestatud ja ka füüsiliselt pingutatud. Tõhusa lisakaitse annab tubli ja vastava väljaõppe saanud karjavalvekoer.   
• Hoia loomsed ja muud toiduallikad (loomsed ja toidujäätmed, lemmikloomatoit jms) kinniselt, et mitte harjutada metsloomi mõttega hõlpsasti kättesaadavast toidust. Nii võib see soodustada ka erinevate haiguste (näiteks kärntõbi) levikut. 

Looduses

• Kui tunned looduses viibides hirmu, räägi endaga või laula. Nii annad endast metsloomadele varakult märku.  

• Kui märkad ilvest, naudi hetke. Ilves ei ole tavapärases olukorras inimesele ohtlik.

• Kui põrkad autoga sõites kokku ilvese või mõne teise suurulukiga (karu, hunt, põder, metssiga, punahirv, metskits), peatu nii, et sa ei tekitaks lisaohtu, ja lülita sisse ohutuled koos ääretuledega. Hädaolukorras helista 112. Pea meeles, et vigastatud loom võib olla ohtlik. 

• Kui märkad maanteel vigastatud või surnud suurulukit (hunt, ilves, karu, metssiga, punahirv, põder, metskits) ja tegu ei ole ohuolukorraga, teata riigiinfo telefonil 1247 (häirekeskus).