Biokütused
Biokütused on kütused, mida toodetakse taimsest või muudest bioloogilist päritolu materjalidest (ehk biomassist), näiteks põllumajanduslikest kultuuridest, toidutööstuse jääkidest või biolagunevatest jäätmetest. Biokütused võivad olla vedelad (nt biodiisel) või gaasilised (nt biometaan) ja neid saab kasutada transpordivahendites puhtal kujul või segatuna tavapäraste fossiilsete kütustega, nagu bensiin või diisel.
Biokütuste kasutamise põhiline eesmärk on vähendada transpordist tulenevaid kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguseid ning suurendada taastuvenergia osakaalu transpordisektoris.
Eestis on 2025. a andmete põhjal levinuimad biokütused hüdrogeenitud taimeõli (HVO) ja biometaan. Biometaan, mida valmistatakse biolagunevatest jäätmetest, moodustab 58% tarnitud biokütustest. HVO moodustab 35% kogu tarnitud biokütustest ning seda valmistatakse taimsetest õlidest või loomsetest rasvadest.
Eriti väärtuslikud on biokütused, mis on valmistatud biolagunevatest jäätmetest ja toidutööstuse jääkidest, kuna need aitavad lisaks keskkonnahoidlikkusele edendada ka ringmajandust – ehk materjalide korduvat kasutamist ja jäätmete vähendamist.
Biokütuste nõuded Eestis
Selleks, et suunata transpordisektorit keskkonnasõbralikumaks, on kehtestatud seadusest tulenevad kohustused, mis määravad, kui suur osa tarbitavast kütusest peab olema pärit taastuvatest allikatest.
Vedelkütuse seadusest (VKS) tulenevalt peavad kütuse müüjad tagama, et nende poolt tarbimisse lubatud bensiini, diislikütuse, biokütuse ja maanteetranspordis kasutatava elektrienergia koguenergias moodustaks biokütuse või lõpptarbimisse antud biometaani, vesiniku või elektrienergia koguenergia osakaal vähemalt 7,5%. Nõutud osakaalu arvestatakse poolaasta kaalutud keskmise põhjal ning selle täitmist kontrollitakse kaks korda aastas – 30. juuni ja 31. detsembri seisuga. Teisisõnu, peab poole aasta jooksul vähemalt 7,5% müüdud kütuste ja transpordielektri kogusest olema keskkonnasõbralikum kütus või energia.
Selleks, et soodustada keskkonnasäästlikumate biokütuste tootmist, on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2018/2001 sätestatud erinõuded teatud biokütustele sõltuvalt nende valmistamise lähteainest.
Direktiivi IX lisa lähteainetest toodetud biokütuste ja biogaasi ning muust kui bioloogilist päritolu taastuvtoorainest toodetud kütuste energiasisaldus korrutatakse kahega. See tähendab, et nende panust kohustuse täitmisse arvestatakse kahekordselt, ehk rakendub kahekordne arvestuslik kordaja.
Direktiivi IX lisa B osas nimetatud lähteainetest (nt kasutatud toiduõli (UCO), 1. või 2. kategooria loomarasv jne) toodetud biokütuste ja biogaasi osakaal tarbimisse lubatud kütuse ja biokütuse koguenergias ei tohi ületada 1,7%. Ülempiir on seatud selleks, et tagada nende jääkidest ja jäätmetest valmistatud kütuste kasutamine mõistlikus mahus ning vältida nende liigset turule toomist.
2025. aastal jagunesid biokütustes kasutatud lähteained järgmiselt:
Kõige suurema osa moodustasid loomasõnnikust ja reoveesettest toodetud biokütused ja POME. Muu osa alla kuulusid väiksemates kogustes kasutatud lähteained, nt tärklisesuspensioon, mais, muu toiduks mittekasutatav tselluloosmaterjal, köögivilja- ja loomaõlid, suhkruroog jms.
Biokohustuse täitmine
Biokohustus tuleneb vedelkütuse seadusest (§ 2¹ lg 1) ning kehtib kütuse müüjatele, kellel on majandustegevuse registrisse kantud kütuse tarbimisse lubamise märge, kütuse maksuladustamise lõpetamise märge või kütuse impordi tegevusluba.
Biokohustus tuleneb Euroopa Liidu eesmärkidest. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/2001 on liidule seadnud siduva eesmärgi saavutada 2030. aastaks taastuvenergia osakaal vähemalt 42,5% kogu energiatarbimisest.
Direktiivi artikli 25 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et transpordisektoris oleks taastuvenergia osakaal 2030. a vähemalt 29% lõpptarbimises või kasvuhoonegaaside heitemahukust vähendataks 2030. aastaks vähemalt 14,5% võrreldes lähtetasemega.
Eesmärk on toetada kliimaneutraalse ja puhtama transpordisektori arengut.
Biokütused, mida arvestatakse kohustuse täitmisel, peavad vastama keskkonnaministri määruses nr 73 toodud säästlikkuse kriteeriumitele.
Aruandluse nõuded kütuse tarnijatele
Biokohustuse täitmise jälgimiseks ja kontrollimiseks peavad kütuse tarnijad esitama igakuiselt aruande, mis kajastab tarbimisse lubatud kütuste ja energia koguseid ning nendega seotud kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Aruanne tuleb esitada iga kuu 15. kuupäevaks ja see peab sisaldama andmeid eelmise kalendrikuu jooksul tarbimisse lubatud kütuste koguste ja nende koguenergia kohta, vastavalt atmosfääriõhu kaitse seaduse (AÕKS) § 1233 ja vedelkütuse seaduse § 24 nõuetele.
Tarnitud kütuste ja energia kasvuhoonegaaside mahu kuuaruanne peab sisaldama järgmist:
- iga tarnitud kütuse ja energia kogumaht;
- kütuste kasvuhoonegaaside heitkoguste (KHG) mahukus;
- biokütuse päritolu ja asukoht;
- biokütuse elutsükli jooksul tekkivad kasvuhoonegaaside heitkogused energiaühiku kohta.
Aruanded tuleb esitada elektroonselt Maksu- ja Tolliameti vastavusdokumentide süsteemis ehk VDS-is. Täpsemad juhised leiab Maksu- ja Tolliameti kodulehelt.
Täpsemad nõuded aruande andmete koosseisule ja aruande esitamise korra on kehtestanud majandus- ja taristuminister määrusega nr 20 “Nõuded biokütuse tarbimisse lubamise kohustuse täitmise aruande andmete koosseisule ja aruande esitamise kord”
2025. aastal raporteeritud biokütuste ülevaade
Tulenevalt vedelkütuse seadusest (§ 51 lg 6) on Keskkonnaametil kohustus avalikustada VKS § 21 andmeid.
Allolevas tabelis on esitatud 2025. aasta esimesel poolaastal raporteeritud biokütused koos nende lähteainete, kordajate ja päritoluriikidega.
2025.a esimese poolaasta andmete põhjal olid Eestis levinuimad biokütused biometaan (50% raporteeritud kogustest) ja hüdrogeenitud taimeõli (44% raporteeritud kogustest). Väiksemates kogustes raporteeriti ka biopropaani ja bioetanooli.
Peamised biokütustes kasutatud lähteained olid palmiõli tootmiskäitise heitvesi (POME) ning loomasõnnik ja reoveesete. Muu osa alla kuulusid väiksemates kogustes kasutatud lähteained: muu toiduks mittekasutatav tselluloosmaterjal, õled, tärklisesuspensioon, mais, taimeõlitootmise pressimisjäägid, metsanduse ja metsatööstuse jäätmete biomassi osa jms.
Allolevas tabelis on esitatud 2025. aasta teisel poolaastal raporteeritud biokütused koos nende lähteainete, kordajate ja päritoluriikidega.
2025. a teise poolaasta andmete põhjal oli Eestis enim kasutatud biokütuseks biometaan, mis moodustas 70% raporteeritud kogustest, sh 0,8% moodustas veeldatud biometaan. Teisel kohal oli hüdrogeenitud taimeõli (HVO), mille osakaal oli 24%. Väiksemas mahus kasutati bioetanooli (6%) ning taastuvallikatest toodetud mittebioloogilist päritolu kütuseid (RFNBO), mille osakaal oli 0,4% raporteeritud kogustest. RFNBO-sid raporteeriti esmakordselt 2025. a teisel poolaastal.
2025. a teisel poolaastal pärines suurim osa biokütuste tootmiseks kasutatud lähteainetest loomasõnnikust ja reoveesettest ning tööstusjäätmete biomassi osast. Märkimisväärse osakaalu moodustasid ka palmiõli rasvhapete destillaat (PFAD) ning muud lähteained kokku. Lisaks kasutati toiduks mittekasutatavat tselluloosmaterjali, biojäätmeid ja kasutatud toiduõli (UCO).
Muu osa hõlmas väiksemates kogustes kasutatud lähteaineid, sh õlgi, maisi, segaolmejäätmete biomassi osa, taimeõlitootmise pressimisjääke, suhkruroogu, nisu ning rasva (kategooria 3 või teadmata) jms.
Kontaktid
Triin Ehrlich
kliima peaspetsialist
Laura-Anett Kreevald
kliima vanemspetsialist
Seotud viited
Viimati uuendatud 12.06.2026
