Peep Vain käib mööda Rocca Al Mare kooli saali ringi ja küsib koolitusel osalejatelt: „Noh, mis vabadusi te teate. Julgemalt, julgemalt!“. Osalejad, enne koroonat, ongi julged ja pakuvad kõiksugu häid vabadusi. Istun tagumises reas ja pingutan midagi originaalselt. Õnneks lõpeb Peebu jaks enne, kui ta minuni jõuab.
Tarbige vähem, ostke kvaliteetset, vältige jäätmeteket! Neid ja muid kiiduväärseid üleskutseid oleme kuulnud kõik. Ka mina, keskkonnakaitsja, olen loendamatutel koosolekutel ja koolitustel neid lausunud. Alati on lihtsam öelda kui teha. Ka minul. Siiski võin nüüdseks kinnitada, et olen oluliselt oma tarbimist vähendanud ja üht jäätmeliiki mul praktiliselt enam ei teki. Aga miks ja kuidas?
Keskkonnaameti ringmajanduse osakonna juhataja Rein Kalle kirjatöö ilmus ajakirjas Edasi 27. aprillil 2021.
Jäätmeid olen alati eraldi kogunud. Aga mida elu edasi, seda rohkem tekkis minu ümber asju.
Näiteks tundus oluline osta igalt reisilt kaasa kruus. Kruuside hoidmiseks oli vaja kappe, vanade kappide ladustamiseks omakorda kuure. Mis kuuri ei mahtunud, leidis oma koha õuel. Tavaline Eesti majapidamine, normaalne ühesõnaga. Aga enamik nendest asjadest olid ebavajalikud ehk jäätmed minu kodus. Siis ei osanud ma sellest nõnda mõelda.
„Oluline on leida oma elus need asjad, mis sulle rõõmu pakuvad ja vabaneda ülejäänust.“
Ühel hetkel hakkasid asjad liiga palju elust võtma. Asjade hooldamine, korrastamine, parandamine ja paigutamine võttis järjest rohkem aega. Asjade organiseerimine – kaustadesse, sahtlitesse, kappidesse, kuuridesse – oli ummiktee. Aga ma ei teadnud tollal, kuidas sellest välja pääseda. Kuni sattusin vaatama filmi „Minimalism: A Documentary About the Important Things“. Ja seejärel ahmisin endasse minimalismiteemalist kirjandust ja programmeerisin oma nõukogudeaegse asjade kuhjamise ja tänapäevase tarbimisalti aju edukalt ümber.
Aga mis on minimalism? Naljaga pooleks võib öelda, et minimalistil ei tohi olla rohkem kui 100 asja ja keelatud on auto, telekas ning rohkem kui kaks paari sokke. Jah, ka selliseid minimaliste on, kuid tegelikult on minimalism igaühe jaoks erinev. Oluline on leida oma elus need asjad, mis sulle rõõmu pakuvad ja vabaneda ülejäänust. Minimalism aitas mul aru saada, miks mina tahan vähem tarbida ja jäätmeteket vähendada.
- Tahan vähem tarbida, et vähendada jäätmete tekkimist ja nendega keskkonna saastamist.
- Tahan jäätmeteket vähendada, et ma ei oleks loodusele koormaks.
- Loodusele koormaks ei taha olla sellepärast, et olemasolev loodus säiliks.
- Tahan loodust nautida, see teeb mind ja teisi õnnelikuks.
- Tahan olla õnnelik.
Need olid minu lihtsad ja naiivsed vastused viie-miksi-harjutusele. 2016. aasta jooksul vabanesin 90% oma asjadest. Tõsi, seda mitte küll korraga. Alguseks piisab väiksest mängust, mille käigus vabaned esimesel päeval ühest asjast, teisel kahest ja nii kuu aega jutti. Kolmekümnendal päeval 30 asja kokku korjata on paras pähkel. Aga tehtav, sest näiteks keskmises ameerika peres on 300 000 asja. Ma ei tea, et keegi oleks Eesti keskmise pere asju üle lugenud, aga võib arvata, et neid on mõnevõrra vähem. Loodetavasti.
Viieteistkümnest püksipaarist jäi alles kaks lemmikut, mida ma tõesti kannan. Paberikonteinerisse läksid kõik vanad vihikud, diplomid ja joonistused. Söögiriistadest läksid müüki hõbelusikad, mida keegi kunagi lauale ei pannud. Antiikesemed läksid nendele, kes vanavara väärtustada oskavad. Taaskasutuskeskuses leidsid uue omaniku lugematud vidinad. Kõige raskem oli raamatutega, kuid ka 90% nendest leidsid tee antikvariaati. Oma mõtetes pole ma enam see, kel on oma raamatukogu, vaid hoopis raamatute teistega jagaja. Ma ei ole mitte ühestki ära antud asjast puudust tundnud. Mitte ühestki, ja ma ei suuda seda ise ka uskuda.
„Pea on selge, klaar ja rahulik, kui tead, milliseid asju sul on.“
Kui vanad asjad olid antud, siis tulid mõned uued asjad ka. Need on hoolikalt valitud, mõne puhul kulus otsustamiseks poolteist aastat. Rõõm asjadest pole aga vähenenud, pigem vastupidi. Pea on selge, klaar ja rahulik, kui tead, milliseid asju sul on. Ja kõik asjad, eranditult, pakuvad rõõmu – kas täidavad mingit vajalikku funktsiooni või pakuvad esteetilist naudingut. Sageli mõlemat. Kadedust kellegi teise mõne ägeda asja üle hajutab aga hästi mõte „kui ma tahan, võin ka osta“. Ja mida vähem asju ostad, seda rohkem on raha – seega nimekiri asjadest, mida saaks osta, järjest pikeneb.
Ja nii ma minimalismi kaudu prügivabaduseni jõudsingi. Nii nagu finantsvabadusel, on ka jäätmevabadusel mitu astet. Minu jaoks oli esimese tasemeni jõudmise verstapost see, kui loobusin prügikastist. Meil lihtsalt ei ole sinna midagi panna. Alles on veel kast biojäätmele, pakendile ja vanapaberile. Muu prügi, näiteks kasutatud maskid, võib lihtsalt näpuotsas kaasa võtta. Ja see on hea tunne küll, et minu prügi pole loodusele koormaks.
Räägin koolis tudengitele jäätmehierarhiast. Euroopa Liidus on kokkulepe, et jäätmekäitluses lähtuvad liikmesriigid alati sellest, kuidas saaks jäätmeteket vältida. Alles seejärel mõeldakse ringlussevõtu, taaskasutamise, energiakasutuse ja viimaks prügilate peale. Eesti jäätmekava eesmärk olmejäätmete tekkimise suhtes oli vähendada jäätmetekke seost majanduskasvuga nii, et aastaks 2020 oleks võimalik olmejäätmete aastane tekkekogus stabiliseerida ennustatud majanduskasvust sõltumata. Mina sain selle saavutatud. Räägin oma loo ja panen tudengid mängima 30 päeva minimalismimängu, sest kui mina suutsin saavutada jäätmevabaduse, suudavad seda kõik.
Mõeldes end tagasi tollele Peep Vainu koolitusele, vastaksin talle täna: „Mida vähem on asju ja prügi, seda vabam on olla.“.
Rein Kalle on loodusteaduse magister ja keskkonnaameti ringmajanduse osakonna juhataja.