Õigus puhtale keskkonnale
Meil kõigil on õigus puhtale elukeskkonnale. Riigi roll on korraldada igapäevast elu nii, et sinu naaber ei hakkaks suvaliselt kruusa kaevandama või ohtlikke jäätmeid ladestama. Et uus tehas ei pumpaks sinu majatagust jõesängi tühjaks. Et sinu kaevu joogivesi või sissehingatav õhk ei viiks sind enneaegselt hauda.
Ja siis on veel pikem ootus olla kliimamuutusteks valmis nii, et meie elustandard ei halveneks ja majandus õitseks. Keskkonnateadlik investor aga tahab, et tema raha ei põleks ausa ettevõtja käes, kes ei suuda konkureerida looduse arvel marodööritseva ärihaiga (mõned neist on ka meistrid rohepesus). Neist ootustest me Keskkonnaametis juhindumegi – seades piiranguid, loastades ettevõtteid, kontrollides, nõudes keskkonnakahju hüvitamist ja keskkonnatasude tasumist.
Rohepöördega on kiire
Suurekõlalise ja mitmetähendusliku rohepöörde saab maakeeli lahti seletada läbi kolme eesmärgi: rohkem taastuvenergia kasutamist, rohkem energiasäästu ja rohkem materjalide ringlussevõttu. Tahame majanduskasvu, mis on „lahti seotud“ loodusressursside intensiivsest kasutamisest. Rahvusvahelise energiaagentuuri (IEA) hinnangul peab selle kümnendi lõpuks maailmas taastuvenergia osakaal elektritootmises olema juba 60%. Selleks vajab energiasektor 2030. aastaks kolm korda rohkem investeeringuid võrreldes tänasega. Pitsitab nii aeg, raha kui ka tooraine.
Eestis loodame suurt muutust eelkõige Virumaal – räägitud on biotoodete tehasest, pump-hüdroakumulatsioonijaamast, tuuleparkidest, põlevkivituhast puhta kaltsiumkarbonaadi tootmisest ja mitmetest uutest ettevõtetest, mille kiiret arengut toetaks 340 miljonit eurot õiglase ülemineku fondi raha. Kas oleme mõelnud, kuivõrd oleme päriselt valmis sellisteks investeeringuteks? Kui valmis on seejuures omavalitsused, tööturg, riigiametid?
Investeeringud on kindlasti ajakriitilised – mida täna teha ei jõua, maksab hiljem kordades rohkem. Või siis tehakse need ära mõnes teises riigis. Lisaks investeeringurahale vajame ka hulgaliselt pädevaid inimesi seda ellu viima. Samuti on eelduseks riigi tugi, et bürokraatia uusi arendusprojekte ei tapaks, vaid pigem sillutaks headele kavatsustele teed. Kui seda ei juhtu, siis pole 2050. aastaks seatud süsiniku null-emissioonini jõudmise eesmärk saavutatav.
Taastuvenergia projektidega seonduv bürokraatia ja menetluste kestvus on olnud probleemiks juba pikemat aega. Sellel on nii keskkonnakaitselised põhjused, kui ka paljukõneletud tagaaia – NIMBY ehk not in my backyard – sündroom. Seda on püütud lahendada isegi üle-euroopaliste regulatsioonidega: juba 2018. aastal seati taastuvenergia direktiivi muudatusega eesmärgiks energiainvesteeringute kõikide loamenetluse kestvuse piiramine kahe aastaga.
Bürokraatiast saab pudelikael
Kuidas on lood keskkonnalubade menetlusega Eestis? Praegu on meil kehtestatud keskkonnakaitselubadele 90-päevane menetlusaeg. Oleme suutnud Keskkonnaametis sellest nõudest valdavalt ka kinni pidada. Võrdluseks, et Soomes ja Rootsis sellist aega kehtestatud pole – on pigem soovitus, et lihtsamad load antakse välja 10-12 kuu jooksul. Menetlusaja otsustab ametnik.
Olulisemalt keerukamatele lubadele, mida nimetatakse komplekslubadeks ja mille alla lähevad ka suuremad energiatootmisüksused, on kehtestatud Eestis menetlusaeg 180 päeva. Eelmainitud direktiivi kontekstis on formaalselt asjad korras. Siiski peitub siin probleem, sest tähtaja jooksul suudetakse menetleda vaid kaks kolmandikku komplekslubadest. Lihtsalt ametnike ressursist ei piisa. Rahulolematud on nii ettevõtjad kui ka teemaga tegelevad ametnikud.
Võib ju küsida, kas Eesti keskkonnaametnikud on lubade menetlemisel ebaefektiivsed. Kindlasti saab mitmeid asju selles protsessis parendada, kuid üldpildis on meie töö siiski tõhus. Näiteks kui Soomes kujunes aastatel 2014-2018 energiaettevõtte keskkonnalubade keskmiseks menetlusajaks 16,3 kuud, siis meie pingutame täna 10-12 kuu piirimail.
Sellel on ka oma hind. Enamik lubadega tegelevatest Keskkonnaameti spetsialistidest peavad töökoormust ebamõistlikuks, kuid töö intensiivsust ja keerukust arvestades palgataset ebaõiglaseks. Kõrgharidusega vanemspetsialistid otsustavad Eesti keskmisest madalama palga juures lihtsalt töölt lahkuda. Viimase 8 kuu vabatahtlik voolavus Keskkonnaameti keskkonnakasutuse valdkonnas on juba 10% lähedal. Iga lahkunud ametnik tähendab aga tagasilööki menetlustes – lisaaega uue töötaja leidmiseks, sisseelamiseks ja õpetamiseks.
Võib eeldada, et rohepöörde raames seda tüüpi keskkonnalubade taotlemine suureneb. Ressurssi selle ootuse rahuldamiseks aga lihtsalt pole. Bürokraatiast saab siis rohepöörde üks pudelikael.
Lihtsam protsess annab vaid osalise võidu
Soomlased on 2020. aastal valminud uuringus analüüsinud, kuidas oleks võimalik neilegi meelehärmi tekitavaid loamenetlusi kiirendada. Lisaks piisavale mehitatusele on soovitatud koostada loa menetlemist toetavaid juhiseid (vältimaks korduvaid lisaandmete küsimisi), võimaldada spetsialistide spetsialiseerumist, pakkuda taotlejate eelnõustamist ja arendada e-loamenetlust.
Keskkonnaamet on ümber disaininud ja standardiseerinud protsesse, arendanud välja eesrindliku menetluse e-keskkonna KOTKAS. Alates 1. septembrist on lisaks loamenetlustele ka kõik lihtsamad keskkonnaregistreeringud menetletavad selles süsteemis. Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel oleme alustanud arendusprojektiga „keskkonnaluba 3.0“, mille eesmärk on menetlusi veelgi lihtsustada ja otsida, milliseid tegevusi võiks loakohustuse alt välja tuua. Lihtsustamisega ei saa ka liiale minna – asjakohane riskide maandamine ja kogukondade kaasamine peab jääma. Eelkirjeldatud tegevuste mõju on piiratud ja kindlasti mitte piisav pidades silmas tuleviku vajadusi. Näiteks ettevõtete eelnõustamine, millel on kindlasti positiivne mõju taotluste kvaliteedile, eeldaks samas ametnikelt lisaaega.
Uued lahendused toovad uued probleemid
Keskkonnaload on oma olemuselt ennetusmeede keskkonnariskide maandamiseks. Mõte on anda üksikarendustele või tegevustele seadusest täpsem raamistik meile talutava keskkonnakasutuse piires.
Samas on kogu ettevõtlus digitaliseerumas. Rohepöördega paralleelselt toimuv digipööre (esimene sõltub teisest) toob kaasa ohud, mida klassikaliselt pole keskkonnahoius hinnatud. Täna on maailmas üksjagu juhtumeid, kus on küberrünnete tagajärjel häiritud veepuhastusjaamade tegevust, püütud õhkida naftatööstuse tehaseid, peatatud energiavõrkude toimimine. On ka halbu näiteid, kus IT abil on teadlikult ilustatud teatud protsesside keskkonnanäitajaid.
Üks aspekt veel. Kui praegu peab keskkonnaametnik veenduma, et rajatava tehase tehnoloogia vastab parimatele keskkonnanõuetele, siis kas ta tulevikus peab suutma hinnata ka tehase IT-süsteemide turvalisust keskkonnakahju vältimise seisukohalt? See tähendaks Keskkonnaametile juba praegu puudu olevale paarikümnele ametikohale samajagu täiesti uue pädevusega ametikohtade lisandumist. Kui Eesti peaks veel kasutusse võtma tuumaenergia, siis on riigi võimelünk eelmainitust kordades suurem. Ärme torma siiski ajast ette – täna on kõige kriitilisem saada lisajõudu Virumaa tööstuse transformatsiooni toetamiseks. Vajame sinna keskkonnaametnikke, kes oleksid pädevad koostöös ettevõtetega tuvastama uute arenduste keskkonnariskid, valideerima tehnoloogilised lahendused ja sõeluma välja ka n-ö rohepesu projektid.
Tuleb veelkord tõdeda, et rohepööre pole ainult uute tehnoloogiate ja ärimudelite kiires korras kasutuselevõtt. See eeldab ühiskonnas paratamatult prioriteetide ümberseadmist ja ka valmisolekut lähiaastatel maksta teatud avalike teenuste eest rohkem, kui tavapäraselt harjunud oleme. Selline arvatav hinnatõus puudutab ka keskkonnakaitse avalikku teenust. Tasuta lõunaid ei ole – küsimus on lihtsalt selles, kas maksame meie või meie lapsed, ja millise intressiga. Ja rohepöörde rongist ei taha ka maha jääda.
Keskkonnaameti peadirektori asetäitja keskkonnakasutuse valdkonnas Erik Kosenkraniuse arvamuslugu ilmus 30. oktoobril 2021 Äripäevas.