Vee olemasolu meie igapäevaelus on midagi nii iseenesestmõistetavat ja püsivat – vesi kustutab meie janu, peseb meid puhtaks ja kasvatab toidu ja turgutab taime. Vesi on elu häll, sest ligi kolm miljardit aastat tagasi tekkis just vees elu sellisel kujul, mida praegu tunneme. Planeedil Maa on enam kui 5,5 miljonit liiki elusolendeid, kes kõik vajavad ühel või teisel viisil oma elutegevuseks vett. Vett ei teki Maal juurde ega kao ära.
Samas on vesi meid ümbritsevas keskkonnas pidevas muutumises ja ringluses läbi veeringe – kohvivee keetmisel eraldub veeaur, kraanis ning veekogus on see vedelal kujul ja talvel hangest ning suvel külmkapist saab võtta vett jääkuubikutena.
Veeringel puudub kindel algus ja lõpp. Selle käivitajaks on Päike, mis soojendab ookeanide vett, kuni see hakkab aurustuma. Tõusvad õhuvoolud kannavad veeauru atmosfääri, kus see kõrguse kasvades hakkab jahtuma kuni kondenseerumiseni, mille tagajärjel moodustuvad pilved. Õhuvoolude mõjul hakkavad pilved Maal liikuma, mis ühinedes üksteisega suurenevad, kuni küllastumisel hakkavad Maa raskusjõu mõjul sademetena maha langema.
Vesi vajab meie kõigi tähelepanu, et ka tulevased põlvkonnad saaksid osa selle hindamatu loodusvara hüvedest.
Inimese kasutuses on aga ainult kaks protsenti kogu Maa veevarudest, sest 98 protsenti veest moodustab soolane merevesi. Mageveest omakorda on aga kaks kolmandikku kinni liustikes, seega on vesi Maal nii ajaliselt kui ka ruumiliselt ebaühtlaselt jaotunud ja inimkonna jaoks seega väga kallihinnaline ja piiratud ressurss.
Viimastel aastatel on seoses suviste pikemate põuaperioodidega tekkinud veevarustusega probleeme tihedalt asustatud aladel, näiteks Viimsi vallas.
Eestis ei pea joogivee pärast muret tundma
Enamiku Eesti asulate ja ettevõtete veevajaduse katab põhjavesi. Eestis langevatest sademetest läheb ligikaudu 10 protsenti põhjavee toiteks. Kõige intensiivsem on põhjavee toitumine Pandivere kõrgustikul, mida võib nimetada ka meie põhjavee reservuaariks. Samuti toidab maapõuest väljavoolav põhjavesi kuivadel perioodidel jõgesid ja aitab nii säilitada vee-elupaiku.
Tallinnas ja Narvas, samuti mõnes tööstusettevõttes, näiteks Sillamäel, Kohtla-Järvel ja Kundas, kasutatakse tarbeveena ka pinnavett, kuna see on kättesaadavam ning optimaalsem. Selleks aga, et pinnavesi oleks joogikõlblik tuleb teda eelnevalt hoolega puhastada, mida põhjavee puhul enamasti tegema ei pea.
Eesti veevõtt vähenes 1990ndatel pidevalt, jõudes tasemeni alla 100 miljoni kuupmeetri aastas. Viimase kümne aasta jooksul on veevõtu näitajad olnud suhteliselt stabiilsed. Põhjavett kasutatakse vahemikus 45–50 miljonit ja pinnasevett 50–57 miljonit kuupmeetrit aastas.
Puhas ja kvaliteetne vesi on hindamatu loodusvara. Eestis leidub enamasti piisavalt joogivett tänu klimaatilistele tingimustele ja väikesele elanike arvule. Viimastel aastatel on seoses suviste pikemate põuaperioodidega tekkinud veevarustusega probleeme tihedalt asustatud aladel, näiteks Viimsi vallas, ning murelikuks teeb nitraatide esinemine põhjavees, mis on ajaga üha kasvamas.
Reoveepuhastite rajamine on end ära tasunud
Pinnavee seisundi muutus sõltub peamiselt reovee puhastamise tõhususest, põllumajanduse intensiivsusest ja põllumajanduses rakendatavatest kaitsemeetmetest. Pinnaveekogude reostumine ohtlike ainetega sai alguse põlevkivitootmisest Ida-Virumaal alates 1930. aastatest.
Põllumajandusest lähtuv reostuskoormus (virts, väetised, taimekaitsevahendite jäägid) tekkis aga nõukogude ajal, kui tootmine intensiivistus. Lisaks juhiti otse veekogudesse asulate ja tööstuse reovesi, millel puudusid tollal puhastussüsteemid. Seetõttu halvenes 1970.–1980. aastatel veekogude seisund oluliselt.
Alates 1992. aastast on pinnavee reostuskoormus Eestis uute reoveepuhastite ehitamise ja vanade renoveerimisega oluliselt vähenenud. Lisaks on mõjutanud seda ka põllumajanduses kasutusele võetud kaasaegne sõnnikulaotustehnika ja uute farmikomplekside rajamine või olemasolevate renoveerimine. Siiski on Eesti veekogud mõjutatud elukondlikust, toiduaine- ja kergetööstusest ning põllumajanduslikust koormusest pärinevatest toitainetest. Põhja- ja Kirde-Eestis lisandub suurtööstuse heitvee mõju, mis ohustab rannikumerd.
Poolte jõgede ja järvede seisund teeb muret
Igal aastal hindab Keskkonnaagentuur Eesti pinnaveekogumite seisundit. Hinnangu kohaselt on Eestis 744 pinnaveekogumist veidi üle poole heas koondseisundis, kolmandik kesises koondseisundis, 14 protsenti halvas koondseisundis ning alla ühe protsendi väga halvas koondseisundis. Eesmärk on saavutada aga kõikide Eesti veekogumite vähemalt hea koondseisund, mis tähendab, et vee-elustik ja vee keemiline koostis on inimkoormuse poolt võimalikult vähe mõjutatud.
Pinnavee hea seisundi saavutamisel on suurim takistus kalastiku seisund. Veevool jõgedes on tõkestatud paisudega, mis jagavad jõe isoleeritud lõikudeks ja takistavad kalade jm elustiku liikumist sobivatesse kudemis-, toitumis- ja elupaikadesse. Selle tagajärjel väheneb ja vaesub kalastiku liigiline koosseis ja arvukus. Seetõttu on viimase 12 aasta jooksul rajatud 120 paisu juurde kalapääsusid või paisutusi likvideeritud.
Paisutatud jões muutuvad elupaigad
Pais muudab vooluveekogu tundmatuseni – sellest saab järv. Järves ei ela enam jõele iseloomulikud liigid, need asenduvad järvelistega. Elupaik muutub piiratuks, võimalused toitumiseks, kudemiseks, ebasoodsate olude üleelamiseks on napid. See on viinud mõnedes jõgedes liikide hävimiseni. Jõgedel asuvad paisud ja paisjärved on rajatud ammustel aegadel ja nüüd oleme olukorras, kus kalastikule olulistes veekogudes on iseloomulikud liigid kadunud.
Pinnavee seisundi muutus sõltub peamiselt reovee puhastamise tõhususest, põllumajanduse intensiivsusest ja rakendatavatest kaitsemeetmetest.
Kalapääsu rajamisega antakse jõele omastele liikidele taas võimalus paisust üles saada ja järvest ülesvoolu jõelist elupaika asustada ja erinevate jõeosade vahel liikuda.
Paisutuse likvideerimise võimalust on kasutatud juhul, kui paisjärve ei ole kellelegi vaja olnud. Ühtlasi on see jätkusuutlikum lahendus ja edaspidi hooldusvaba.
Tasub meeles pidada, et kalapääsu rajamise või paisjärve likvideerimisega ei hävitata elupaiku, liike ega ökosüsteeme. Juhul kui pais asubki kaitstaval alal, arvestatakse vajalike tegevuste puhul kaitseala vajadustega. Kalapääsu rajamise või paisutuse likvideerimisega taastame jõelise elupaiga ja anname jõele omastele liikidele oma kodu tagasi.
Lisateave:
Triin Mägi
Keskkonnaameti veeosakonna juhataja
triin.magi@keskkonnaamet.ee
