Uraani kaevandamisest maailmas ja selle kaevandamise võimalusest Eestis kirjutab Keskkonnaameti maapõue peaspetsialist Tiit Rahe.
Uraan ei ole iseenesest väga haruldane element — seda leidub maakoores kindlasti rohkem kui kulda või hõbedat. Maailmas on tehtud katseid, kus uraani on kontsentreeritud ka ookeaniveest. Uraan on tänapäeval oluline ressurss elektrienergia tootmisel ja meditsiinis. Selleks, et uraani saaks majanduslikult otstarbekalt kaevandada, peab kivim uraani sisaldama piisavas kontsentratsioonis ja kättesaadavalt suures koguses.
Kuna kaevandamistehnoloogiad arenevad aja jooksul, on turu olemasolul võimalik kasutusele võtta üha raskemini kättesaadavaid ja väiksema kontsentratsiooniga uraani varusid. Hiljuti toodi ERRi kajastuses välja, et iga graptoliitargilliidi tonn sisaldab Eestis ligikaudu 700 grammi kuni 1000 grammi uraani. Eesti graptoliitargilliidis uraani sisaldus on seega ligikaudu 0,07—0,1 protsenti kivimi massist. Hinnang, kas seda on vähe või palju, sõltub perspektiivist.
Kanada parimates uraanimaardlates võib kaevandatud uraanimaagi kontsentratsioon küündida kohati kuni 20%-ni. Samas on maailmas ka uraanikaevandusi, kus Maailma Tuumaühenduse andmetel on uraanimaagi keskmine sisaldus ainult 0,02%. Seega on lisaks uraanimaagi kontsentratsioonile selle kaevandamise juures oluline tegur toorme kättesaadavus.
Graptoliitargilliit ehk rahvakeeli Eesti “mudakivi” – sarnaselt põlevkivile – paikneb kihtmaardlas ja levib Eesti põhjaosas suhteliselt õhukese kihina. Suure koguse grapoliitargiliidi kaevandamine oleks kaevandajatele paras proovikivi ja kaevandamine mõjutaks suurt ala. Eesti on aga väike riik ja inimtühja ning vähese elusloodusega alasid (nagu mägismaad Kasahstanis või kõrbestunud alad Austraalias), kus elukeskkonda häirimata kaevandada, meil ei leidu.
Ajalooliselt on Eestis Sillamäe lähedal graptoliitargilliiti kaevandatud uraani välja rikastamise eesmärgil lühikest aega 1940-ndate lõpus ja 1950-ndate alguses. Sellel ajal Eestit okupeerinud Nõukogude Liidul ei olnud veel asjakohaseid andmeid paremate uraanimaardlate paiknemise kohta mujal või võttis rikkalikumatel uraani leiukohtadest
kaevanduste avamine rohkem aega. Samal ajal käis aga külma sõja aegne võidujooks aatomipommidega relvastumiseks, mistõttu oli vajadus uraani järele suur ning uraanikaevanduste avamisega kiire. Lisaks on aastatel 1964–1991 graptoliitargiliiti maapõuest välja toodud Maardu lähedal fosforiidi kaevandamise käigus. Tänapäeval kaevandatakse uraani peaasjalikult selleks, et toota sellest tuumakütust kasvuhoonegaaside vaba elektrienergia tootmiseks.
2019. aasta seisuga oli Maailma Tuumaühenduse andmetel rohkem kui 2/3 kogu maailmas kaevandatavast uraanist kaevandatud kas Kasahstanis (43%), Kanadas (13%) või Austraalias (12%) paiknevatest uraanimaardlatest. Eestis on graptoliitargiliit olnud vahepeal pigem unustatud ja nüüd tulevikumaavara seisuses olev ressurss, mille kaevandamine saaks ehk võimalikuks ainult suhteliselt piiratud aladel ja tõenäoliselt vaid koos millegi muu kaevandamisega. Graptoliitargilliidist välja rikastatav uraan oleks pelgalt üks paljudest maavaradest, mida kaevandamise käigus soovitakse saada.
Praegu ei ole graptoliitargiliidi kaevandamiseks ühtegi taotlust esitatud, sellise loa vastu pole ükski ettevõte Eestis huvi üles näidanud. Juhul, kui keegi peaks soovima Eestis uuesti uraani kaevandada, tuleks kõigepealt selle kaevandamisega kaasnevat mõju väga põhjalikult uurida.
Enne kaevandamistegevuse lubamist kaalub Keskkonnaamet koostöös Keskkonnaministeeriumi ja teiste kompetentsiasutustega äärmiselt põhjalikult eeldatavaid keskkonnariske, kuna kaevandamisega ja rikastamisega kaasnevad mõjud keskkonnale on suured. Samuti tuleb otsuse tegemisel kaasata kohalikke kogukondi, keda säärane kaevandamistegevus mõjutaks.
Praegu võetakse Eestis graptoliitargilliiti maapõuest välja aeg-ajalt ehitustööde käigus vundamendiaugu tegemisel või mõne tee rajamisel. Sellisel viisil saadud graptoliitargiliidi hea kasutamisvõimalus praegu puudub ja seda saab kasutada piiratud juhtudel vaid täitematerjaliks, mida tuleb käsitleda väga läbimõeldult pigem nagu ohtlikku jäädet.
Artikkel ilmus 21. oktoobril 2020 Postimehes.
Lisateave:
Tiit Rahe
Keskkonnaameti maapõue peaspetsialist
tiit.rahe@keskkonnaamet.ee
5621 5670
