Vana-Koiola järve kinnikasvamise peamine põhjus ei ole hooldekodu reovesi

12.10.2021 | 15:37

2. oktoobril ilmus Postimehes Priit Pulleritsu lugu „Endine tippsportlane murdis looduse kaitsel tippametnike müüri“. Kuna loo ettevalmistamisel ei küsitud Keskkonnaametilt kommentaare loos esitatud hinnangutele ameti tegevuse kohta ning artiklis esines ka valeväiteid, vajab Vana-Koiola järve veekvaliteedi teema kindlasti selgitust, kirjutab Keskkonnaameti peadirektori asetäitja keskkonnakasutuse valdkonnas Erik Kosenkranius
    • Jaga

Oleme nõus artiklis toodud väitega, et Vana-Koiola järv on halvas seisundis. Paraku on kesise või halva kvaliteediga ligi pooled Eesti veekogud, seega pole Vana-Koiola kahjuks silmatorkav erand. Paratamatult muutub vee kvaliteet eriti halvaks ja selle reostus nähtavaks kuumal suvel, kui veekogu õitseb. Eriti selgelt oli see protsess näha selle aasta kuumal suvel nii Vana-Koiolas kui ka teistes veekogudes.  
 
Oluline on silmas pidada, et Vana-Koiola järve vee halb kvaliteet ei ole põhjustatud vaid sealse hooldekodu tarbeks kuus aastat tagasi järve kaldale rajatud reoveepuhastist. Järve varasema seisundi kohta puuduvad detailsed uuringud ja puudub veekogumi seisundihinnang, aga saame siiski kindlalt väita, et tegemist on eutroofse järvega, mille seisund on halvenenud sinna aastakümnete jooksul kogunenud setete tagajärjel. Nii kurb, kui see ka ei ole, on järvede kinni kasvamine pöördumatu looduslik protsess, mida pikas perspektiivis on võimatu ära hoida.  
 
Loomulikult tekitab igasugune inimtegevus, sh ka hooldekodu reoveepuhasti, järve kaldal asuva suvekodu kasutamine, või see, et kogukonnaliikmed käivad järves suplemas jne, veekogule lisakoormust. Reoveepuhastil on kindlasti järvevee kvaliteedile mõningane mõju, aga see mõju jääb siiski kokku lepitud piiridesse.
 
Küll aga on oluline ilmunud ajaleheloo paistel rõhutada, et hooldekodu reoveepuhastile 2017. aastal antud keskkonnaluba on korrektne ja vastab nõuetele ning õigusaktides esitatud normidele. Eesti Maaülikooli emeriitprofessori Ingmar Oti väide, et keskkonnaloal peavad olema märgitud üldfosfori ja üldlämmastiku piirnormid, ei vasta tõele – piirnormide sätestamine ei ole nõutud alla 300 ie-ga (inimekvivalendiga) reostuskoormusega reoveepuhastite puhul. Vana-Koiola hooldekodu reoveepuhasti reostuskoormus on 34 ie-d.
 
Leheloos kõlas ka väide, et (väike)järvi suublana ei kasutata. Nii see siiski pole. Praegu kehtiv õigusruum ei tee suubla mõistes vahet väikestel ega suurtel järvedel ning kui heitvesi vastab nõuetele, tohib suublana lisaks vooluveekogudele kasutada ka seisuveekogusid, sh järvi.
 
Keskkonnaamet (sh varasem Keskkonnainspektsioon) on tegelenud Vana-Koiola reoveepuhasti seiramisega kaheksa aastat. 2021. aastal oleme ka järve veekvaliteedi väga teraselt oma tähelepanu alla võtnud – mõõdame kord kvartalis erinevate ainete, sh üldlämmastiku ja üldfosfori sisaldust järvevees.
 
Nagu Postimehe artiklis kirjutati, on mõõtmistulemuste usaldusväärsuse tagamiseks kaasatud ka õiguskantsleri büroo, mille poolt võetud analüüsitulemused kinnitasid samuti, et heitvesi vastab nõuetele. Nende kontrollproovide võtmisest ei teavitatud eelnevalt hooldekodu, seega saab kummutada ka väite, et Vana-Koiola hooldekodu puhasti heitvee analüüsid vastavad nõuetele vaid seetõttu, et loa omanikku teavitatakse proovide võtmisest pikalt ette.
 
Regulaarsel proovivõtmisel on aga eelnev teavitamine vajalik, sest muidu ei ole võimalik nõuetekohaseid proove võtta. Nimelt peab proovivõtukoht olema eelnevalt puhastatud sellisest saastest (nt biokile, sete jms), mis võib analüüside tulemusi mõjutada. Nii toimib Eesti Keskkonnauuringute Keskus kõikide korraliste veekvaliteedi proovide võtmisel ka teistes proovivõtukohtades. 
 
Loomulikult vajab iga reoveepuhasti regulaarset hooldust ja vahel võib selle töös olla tõrkeid. Ka Vana-Koiolas on seda ette tulnud, viimati möödunud suvel. Reoveepuhastile tehti hooldustöid ning vahetati kulunud osad. Pärast seda on heitvesi vastanud nõuetele.
 
Nagu artiklist lugeda võis, ei ole Vana-Koiola järve veekvaliteedi teema võõras ei kohalikule omavalitsusele ega ka riigi ametkondadele. Oleme ainuüksi Keskkonnaametis kulutanud nädalates mõõdetavaid töötunde Margus Aderi kirjadele ja päringutele vastamisele, eesmärgiga luua arusaam kehtivatest keskkonnanõuetest ja sellest, milline on meie tegevusruum olemasoleva seadusandluse raames.  
 
Oleme korduvalt selgitanud, et me ei saa keelata hooldekodu tegevust järve kaldal, kui selle tegevus on kooskõlas keskkonnanõuetega ja heitvee kvaliteet jääb normi piiresse.
 
Selle tiheda ja pikaajalise Vana-Koiola järve teemalise suhtluse järel on kurb lugeda lehest süüdistust, saamata ise sellele vastata, et keskkonnaametnikud ei hooli loodusest. Kinnitame, et lisaks Vana-Koiola järvele valutab Keskkonnaamet siiski südant ka ülejäänud ligi poole Eesti veekogude halva veekvaliteedi pärast ja meie inimesed teevad päevast-päeva hingega tööd Eesti looduse hea käekäigu nimel.
 
Kui karmistaksime õigusvastaselt ja asjaolusid piisavalt kaalumata ühe objekti keskkonnanõudeid, oleks see vastuolus hooldekodu omaniku õigustatud ootusega ja kehtiva õigusruumiga. Võrdse kohtlemise põhimõtete järgi tuleks siis karmimad nõuded seada ka kõikidele teistele asutustele ja majapidamistele, mis tegutsevad teistes sarnastes paikades (ehk halvas seisukorras siseveekogude kallastel) üle Eesti. Neid on aga sadu või tuhandeid. Seda otsust ei saaks meie seaduseandjad teha kiirustades, sest selline seadusemuudatus tooks kaasa väga suure majandusliku ning ilmselt ka sotsiaalse mõju. 
 
Iga Keskkonnaameti töötaja vastutab oma tegevuse eest ja peab seejuures kinni pidama õigusaktidest. Nagu juba viidatud, mõõdame me Vana-Koiola järve veekvaliteeti kord kvartalis. Selle aasta ebatavaliselt kuum suvi mõjutas veekogude veekvaliteeti oluliselt ning ainuüksi erandlikes oludes võetud proove me lõplike järelduste tegemiseks kasutada ei tohi. Pikemaajalise seire lõppedes saame teha järeldused järve seisundi kohta ning hinnata, kas ja milliseid samme tuleb järve keskkonnaseisundi parandamiseks astuda.

Erik Kosenkraniuse arvamusartikkel ilmus 12. oktoobril 2021 Postimehes.

Andri Küüts

avalike suhete nõunik