Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja muutmine

Merelindude kaitsevajaduse eesmärgil sai 1910. aastal Vaika saartel alguse Eesti looduskaitse. Hoidmaks paremini Lääne-Saaremaa mitmekesist loodust ning inimeste kaasabil kujundatud pärandmaastike jõuti 1993. aastal rahvuspargi moodustamiseni. Sellele eelnes järkjärguline kaitseala laienemine ja nüüdseks on jõutud üle 48 600 hektari suuruse alani, millest moodustab meri ligikaudu 38 900 hektarit ja kus paikneb umbes 150 saart, laidu, rahu ja kari. Vilsandi rahvuspargi olulisus ja kaitse vajadus seisneb eelkõige selle linnurikkuses, olles mitme kaitsealuse linnuliigi jaoks üheks Eesti olulisimaks pesitsus-, talvitus- või rändepeatuspaigaks. Lisaks on Vilsandi rahvuspark väga mitmekesine ökosüsteem, kus puutumatud looduslikud alad vahelduvad aastasadu hooldatud kooslustega, pakkudes sobilikke elukohti peale lindude ka paljudele imetajatele (suur hallhülge lesila Laevarahul: 500–1000 isendit) ja kahepaiksetele ning kasvukohti mitmesugustele taime-, seene- ja samblikuliikidele. Rahvuspargis on oluline väärtus ka kultuuripärand, inimese ja looduse koosmõjul on kujunenud ökoloogiliselt, esteetiliselt ja kultuuriliselt eripärane ja väärtuslik ala koos bioloogilise mitmekesisusega, mille kaitsel on olulisim inimese ja looduse traditsioonilise koostoime säilimine.

• Tagada paremini ala loodusväärtuste kaitse

Kehtiva kaitsekorra kohaselt on suur enamus rahvuspargist leebema kaitsekorraga vööndis, sealhulgas selliste liikide elupaigad, mille kaitseks on vajalikud rangemad piirangud näiteks merikotkas, kassikakk ja roheline hiidkupar. Samuti jäävad täna kehtiva kaitsekorra kohaselt piiranguvööndisse metsa ja sooleupaigad, mille säilimine tuleb tagada läbi looduslike protsesside kaudu. Seetõttu on kavas need väärtused, mille kaitset saab tagada ainult range kaitsekorra kaudu, planeerida sihtkaitsevööndisse ja need, mille kaitseks piisab leebemast kaitsekorrast,  on kavas jätta piiranguvööndisse.

Rahvuspargi kaitse-eesmärke on vaja oluliselt täiendada, et tagada kõikide liikide ja koosluste kaitse. Praegu kehtivas kaitse-eeskirjas on nimetatud kaitstavad väärtused üldsõnaliselt ja välja ei ole toodud konkreetseid kooslusi ja liike.

Kehtiv kaitse-eeskiri pärineb aastast 1996, looduskaitseseaduse kohaselt tuleb nii vanad eeskirjad uuendada 1. maiks 2023. aastal.

• Säilitada piirkonnale omane kultuuripärand ja luua terviklik rahvuspargi territoorium

Praeguse rahvuspargi piirid Tagamõisa poolsaarel arvestavad kitsa ribana eelkõige loodusväärtusi, jättes esinduslikuma maastiku- ja taluarhitektuuriväärtustega alad rahvuspargist välja. 2014. aastast alates on aktiivselt tutvustatud avalikkusele Tagamõisa kandi eripärast kultuuri, kohalikku murdekeelt, vaid piirkonnale omast pütingukala suitsetamist, kohapärimust, militaarpärandit ja ajalugu. 2015. aastal taastati näiteks Saaremaa vanim säilinud Kivestu pukktuulik. Tagamõisa poolsaarel tegutseva MTÜ Tagamõisa ja Keskkonnaameti koostöös korraldatakse Kivestu tuuliku päevi, mille raames on läbi viidud rahvuspargi kultuuripärandi teemalisi üritusi. Seega on eesmärk hoida juba toimivat koostööd ja kultuuripärandi väärtusi ning laiendada rahvusparki, et tagada rahvuspargi väärtuste terviklikum kaitse ja luua rahvuspargile loogilisem piir. 

• Avaliku väljapaneku eesmärk on koondada nii maaomanike kui ka teiste huvigruppide arvamusi ja ettepanekuid, sest nii on võimalik saada parim lõpptulemus

Erinevate arvamuste ja ettepanekute tulemusena saab neid analüüsida ja vajadusel kaitsekorda muuta, kui sellega ei seata ohtu kaitse-eesmärke. Eelkõige on eesmärgiks saavutada tasakaal inimtegevuse ja loodusväärtuste kaitsel.