Võimalik on tellida pikaajaline mõõtmine detektoritega (mõõteperiood vähemalt 2 kuud) või lühiajaline mõõtmine radoonimonitoriga (mõõteperiood kuni 7 päeva). Loe lähemalt rubriigist "Radooni mõõtmise meetodid". Pinnase radoonitaseme mõõtmise teenust Keskkonnaamet ei osuta. Pakutud teenustega seotud küsimuste korral palume pöörduda kliima- ja kiirgusosakonna kiirgusseire büroo kiirgusseire peaspetsialisti poole:
Alar Polt
Kliima- ja kiirgusosakonna kiirgusseire büroo kiirgusseire peaspetsialist
Radoonitaset on soovitav mõõta kütteperioodil, kuna siis on soodustatud radooni majja imbumine ning saadav tulemus peegeldab eeldatavalt halvimat olukorda. Otstarbekas on mõõta radooni taset hoone esimesel korrusel (teatud juhtudel ka teisel korrusel) või keldrikorrusel, kui sealseid ruume kasutatakse elu- või tööruumidena. Kõrgematele korrustele radoon üldjuhul ei jõua ning seal probleemi enamasti ei esine. Mõõtmise ajal ei tule oma tavapärast eluviisi muuta - inimesed peaksid elama oma igapäevast elu ning kasutama ruume harjumuskohaselt.
Õhu radoonisisaldus siseruumides on muutlik, kuna nii radooni eraldumine maapinnast hoonesse kui ka väljapääs ruumidest on seotud ilmastikutingimuste muutumisega. Lisaks mõjutavad radoonitaset hoones inimeste endi eluviis, näiteks see, kui tihti aknaid ja uksi avatakse.
Võimaliku tervisemõju hindamiseks on vaja teada õhu radoonisisalduse keskmist väärtust pika aja jooksul. Õigusaktides toodud numbrid ongi antud aasta keskväärtuse kohta. Seega tuleks võimalusel alati kasutada mõõtmiseks pikaajalist meetodit kestusega vähemalt 2 kuud.
Lühiajalise mõõtemeetodiga saadud tulemus kehtib antud mõõteperioodi jaoks, kuid ei ole usaldusväärne järelduse tegemiseks aasta keskväärtuse kohta. Nimetatud mõõtemeetod valida juhul, kui mõõtmisega on kiire (pooleliolev remont, kinnisvara kiire ost või müük vmt) ning võimalusel viia hiljem läbi radoonitaseme pikaajaline mõõtmine. Lühiajaline meetod võimaldab üles võtta radoonitaseme ajas muutumise graafiku, mistõttu selle põhiline kasutusala on sundventilatsiooni töörežiimi mõju uurimine ja õhu radoonitaseme kindlaks tegemine kindlate kellaaegade vahel (töökohtadel töö ajal).
Mõõtmise meetodeid kirjeldab muuhulgas ka juhend:
Tegemist on standardile EVS-ISO 11665-4 vastava meetodiga. Meetod on kasutatav radoonisisalduse aasta keskväärtuse hindamiseks. Keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakonna pikaajaline radoonimõõtmine on akrediteeritud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt (tunnistus L175).
Mõõdetavale objektile paigaldatakse vähemalt kaheks kuuks kaks detektorit (fotol). Kahe detektori kasutamine on enamasti piisav, et mõõta radooni tase korteris, eramajas ja teistes kuni 200 m² pindalaga hoonetes. Suuremate hoonete korral (koolid, tööstushooned, büroohooned jmt) võib mõõtmisteks vaja minna suuremat arvu detektoreid. Vajaminevate detektorite täpne arv on soovitatav välja selgitada koostöös kliima- ja kiirgusosakonna spetsialistiga. Detektorite arv tuleb märkida ka tellimusvormile ja vastavalt muuta mõõtmise maksumust. Kogumaksumus on detektorite arv korrutatud 25,50 euroga.
CR-39 tüüpi plastikmaterjalist detektor asub mitteõhutiheda korgiga topsikeses (d=2,5 cm; h=5,5 cm). Radooni lagunemisel tekkiv alfakiirgus tekitab plastiktükile alfaosakeste jäljed. Pärast mõõteperioodi lõppu töödeldakse detektoreid jälgede esiletoomiseks keemiliselt ning analüüsitakse mikroskoobi ja spetsiaalse arvutiprogrammi abil. Väljundparameetrina leitakse mõõteperioodi keskmine õhu radoonisisaldus. Siseruumide radoonisisalduse mõõtmiseks kasutatavad detektorid on pakitud õhutihedasse alumiiniumkotti ning saadetakse tellijale posti teel (kui ei ole kokku lepitud teisiti) koos detektorite paigaldamise kirjaliku juhisega. Detektoreid on väga lihtne paigaldada ning need ei sega igapäevaelu.
Pärast mõõteperioodi lõppu saadab tellija detektorid kliima- ja kiirgusosakonda tagasi posti teel või toob ise kohale. Pärast analüüsimist väljastatakse saadud tulemuste kohta mõõteprotokoll.
Tegemist on pidevmõõtmise meetodiga, mille korral paigaldatakse hoonesse kuni 7 päevaks radoonimonitor AlphaGUARD (mõõtmed 33x23x12 cm, fotol), mis jälgib radoonikontsentratsiooni muutusi ajas. Aparaat registreerib kümne minuti või ühe tunni keskmisi tulemusi ning hiljem on võimalik mõõteandmete põhjal saada arvutiprogrammiga graafik radoonisisalduse muutumisest hoone siseõhus mõõteperioodi jooksul. Radooni pidevmõõtmine radoonimonitoriga AlphaGUARD on akrediteeritud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt (tunnistus L175).
Meetodit on soovitav kasutada eelkõige kindla töörežiimiga ventilatsioonisüsteemi efektiivsuse kontrolliks. Radoonitaseme aasta keskväärtuse hindamiseks ei ole meetod sobilik, kuna lühiajaliselt võib radoonitase ilmastikust sõltuvalt keskmisest tunduvalt erineda. Saadud tulemused annavad siiski viite radooniprobleemi esinemise või puudumise kohta hoone siseõhus.
Radoonimonitori paigaldab hoonesse tellija ise vastavalt kliima- ja kiirgusosakonna spetsialisti poolt antud juhistele ning pärast mõõteperioodi lõppu toob aparaadi tagasi kliima- ja kiirgusosakonda (kui ei ole kokku lepitud teisiti). Aparaat asub transportimise ajal kohvris (mõõtmed 40x20x50 cm).
Mõõtetulemuste kohta väljastatakse protokoll mõõteperioodi keskmise tulemuse ning radoonisisalduse kõikumist iseloomustava graafikuga. Mõõtmiste kvaliteet tagatakse seadme regulaarse kalibreerimise ja rahvusvahelistel võrdlusmõõtmistel osalemisega.
Mõõtmise tellimisel:
1. Tutvuge lisainfoga radooni rubriigist (LINK), et otsustada, millist mõõtmist täpselt vajate.
Vajadusel konsulteerige Keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakonna peaspetsialistiga, kes nõustab mõõtemeetodi valikul (e-post: [email protected]; tel: 664 4912 või 5303 5703).
2. Tellimuse esitamiseks täitke vastav tellimusvorm:
-
Pikaajalise mõõtmise tellimusvorm:
-
Lühiajalise mõõtmise tellimusvorm (vajalik tavaliselt töökohal täiendava mõõtmisena):
Saatke täidetud vorm e-posti aadressile [email protected] või tavapostiga Keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakonnale (Kopli 76, 10416 Tallinn).
3. Tellimuse saamisel võetakse Teiega ühendust ja lepitakse kokku mõõtmise aeg.
Lühiajalise meetodi (kuni 7 päeva) tellimise korral võetakse Teiega ühendust esimesel võimalusel.
Pikaajalise mõõtmise (vähemalt 2 kuud) korral allolevas tabelis märgitud ajaperioodil (juhul, kui olete edastanud meile oma e-posti aadressi, saadame sellele kinnituse tellimuse kohalejõudmisest).
4. Mõõtetulemused ja arve edastatakse e-posti teel, kui pole kokku lepitud teisiti.
Arve väljastatakse pärast mõõtmiste teostamist. Mõõtetulemused väljastatakse radoonimonitori või detektorite kliima- ja kiirgusosakonda tagasi saabumise hetkest ja arve tasumisest kuni 3 nädala jooksul (lühiajalise meetodi korral ühe nädala jooksul). Pikaajalise mõõtmise korral loetakse tagasi jõudmise hetkeks tabelis toodud detektorite kliima- ja kiirgusosakonda tagasi saabumise kuupäeva.
Pikaajaliste mõõtmiste läbiviimine toimub järgnevas tabelis toodud ajaperioodidel:
Tellimuste vastuvõtmine |
Tellijatega ühendust võtmine ja detektorite väljastamine |
Detektorite tagasi saabumine kliima- ja kiirgusosakonda |
Mõõtetulemuste väljastamine |
Kuni 20.10.23 |
23.10.23 – 27.10.23 |
8-10.01.24 |
Kolme nädala jooksul eelmises tulbas märgitud kuupäevast* |
23.10.23 – 26.12.23 |
27.10.23 – 02.01.24 |
11-13.03.24 |
Kolme nädala jooksul eelmises tulbas märgitud kuupäevast* |
27.12.23 – 13.02.24 |
03.01.24 – 21.02.24 |
6-8.05.24 |
Kolme nädala jooksul eelmises tulbas märgitud kuupäevast* |
*Tingimusel, et teenuse eest tasutud summa on laekunud vähemalt kolm tööpäeva enne nimetatud tähtaega. Keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakond jätab endale õiguse muuta tabelis toodud kuupäevi ning teavitab muudatustest tellijaid.
Võimalus on jätta detektorid mõõtma ka kaheks või kolmeks mõõtetsükliks ehk ligikaudu 4 kuuks või ligikaudu 6 kuuks. Mida pikem periood, seda lähedasem on mõõtetulemus radoonikontsentratsiooni aasta keskväärtusele. Pikema mõõteperioodi soovi palume see tellimusvormil ära märkida! Mõõtmise hind ei sõltu mõõteperioodi pikkusest.
-
Neljakuulise mõõteperioodi soovi korral tuleb tellimus esitada 1. mõõtetsükliks ehk 20. oktoobriks ja detektorid tagastada 2. mõõtetsükli lõpuks ehk 13. märtsiks või esitada tellimus 2. mõõtetsükliks ehk 26. detsembriks ja detektorid tagastada 8. maiks.
-
Kuuekuulise mõõteperioodi soovi korral tuleb tellimus esitada 1. mõõtetsükliks ehk 20. oktoobriks ja detektorid tagastada 3. mõõtetsükli lõpuks ehk 8. maiks.
Kontaktisik: Alar Polt, Keskkonnaameti kiirgusseire büroo peaspetsialist
-
Lühiajalise mõõtmise hind on kirjas tabelis punktis 1.
-
Pikaajalise mõõtmise kohta kehtivad hinnad on kirjeldatud tabeli punktides 2 ja 3.
| Nr | Teenuse kirjeldus | Ühik | Ühiku hind eurodes |
| 1 | Radoonisisalduse muutlikkuse mõõtmine ruumide õhus (kestusega kuni üks nädal) | mõõtmine | 62 |
| 2 | Radoonisisalduse keskväärtuse mõõtmine ruumide õhus (kestusega 2 – 12 kuud), kaks detektorit hoones | mõõtmine | 51 |
| 3 | Radoonisisalduse keskväärtuse mõõtmine ruumide õhus (kestusega 2 – 12 kuud), iga täiendav detektor | mõõtmine | 25,5 |
Keskkonnaamet ja selle eelkäija Kiirguskeskus, koostöös Rootsi Kiirguskaitse Instituudi ja Rootsi Geoloogiakeskusega (kuni aastani 2004), Eesti Geoloogiakeskuse ja Eesti ülikoolide tudengitega on läbi viinud mitmeid riiklikke siseõhu radooniuuringuid. Uuringute eesmärgiks on olnud välja selgitada piirkonnad, kus hoonete radoonitase võib olla kõrge, hinnata radoonist põhjustatud efektiivdoose ning teavitada avalikkust radooniga seotud riskist ja meetmetest hoonete radoonisisalduse vähendamiseks.
Eestis alustati radooniuuringutega. Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi poolt viidi läbi mõõtmised enam kui 400 majas. Tulemused viitasid radooniprobleemi olemasolule meie hoonetes - 4 % tulemustest ületas 800 Bq/m3.
Leiti, et peamine radooniallikas on hoone alune pinnas ning mitte ehitusmaterjalid või kraanivesi.
Viidi läbi täiendavaid radoonimõõtmisi u 700 hoones (peamiselt elamutes).
65 % mõõdetud hoonetes jäi radoonisisaldus alla 100 Bq/m3 ja 3 % hoonetes ületas radoonisisaldus 800 Bq/m3, keskmine radoonisisaldus üle kõigi hoonete oli 102 Bq/m3. Toetudes neile uuringutele kehtestati 1999. aastal Eesti Projekteerimisnormis EPN 12.2 „Sisekliima“ piirnorm radoonisisaldusele – 200 Bq/m3.
Inglisekeelne täisversioon:
Radoonimõõtmised viidi läbi 515 juhuslikult valitud hoones üle Eesti, mille tulemusena saadi üldistatud andmed elamute radoonisisalduse kohta.
67 % mõõdetud hoonetes jäi radoonisisaldus alla 100 Bq/m3 ja 1 % hoonetes ületas radoonisisaldus 400 Bq/m3, keskmine radoonisisaldus üle kõigi hoonete oli 95 Bq/m3.
Toetudes Rootsis läbi viidud epidemioloogiliste uuringute tulemustele leiti, et radoon võib põhjustada Eestis igal aastal u 90 inimese haigestumise kopsuvähki. Uuringu tulemusena koostati ühepereelamute andmete alusel valdade keskmiste radoonitasemete kaart.
Koguti andmeid radooniriski kaardi koostamiseks ning teavitati elanikkonda, omavalitsusi, projekteerijaid ja tervisekaitsjaid radooniga seonduvatest probleemidest. Jätkati süvendatud uuringuid aladel, mis geoloogiliste andmete ja eelnevate radoonimõõtmiste alusel olid käsitletavad potentsiaalsete radooniriski aladena. Rohkem kui 1500 majas teostatud mõõtmiste tulemuste põhjal (sisaldas varem tehtud mõõtmiste tulemusi) täpsustati erineva radooniriskiga alade paiknemine. Leiti, et ülikõrge radooniriskiga alasid, kus leidub üle 1000 Bq/m³ radoonisisaldusega maju, esineb kõikjal Põhja-Eesti pankranniku lähialadel. Kõrge radooniriskiga alasid, kus radoonisisaldused elamutes ulatuvad 400-1000 Bq/m³, esineb paljudes Põhja-Eesti valdades, aga ka Raplamaal, Viljandimaal ja Tartumaal. Mõõduka radooniriskiga alasid, kus elamute radoonitasemed jäävad alla 400 Bq/m³, esineb pea kõikjal üle Eesti.
Mõõdeti radoonisisaldust 208 lasteasutuses, kokku 30 vallas ja linnas. Uuringuks valiti piirkonnad, kus elumajades on varasemalt tuvastatud kõrgeid radoonisisaldusi (peamiselt Põhja-Eesti ning osad piirkonnad Lääne-Virumaal ja Tartumaal). Uuringu tulemusena leiti, et peaaegu pooltes uuritud lasteasutustes ületab radoonisisaldus standardis (EVS 840:2003) sätestatud väärtust 200 Bq/m3. Keskmine radoonisisaldus oli nimetatud väärtusest kõrgem 66 hoones ning 36 hoones esines ületamisi ühes või mitmes mõõdetud ruumis. Radoonisisaldus vastas standardile 106 hoones. Suurimad ületamised tuvastati Ida-Virumaal, kuid kõrgeid tulemusi esines ka Harjumaal ning Lääne-Virumaal. Tartumaal olid tulemused üldjuhul madalamad.
Uuringu raames määrati hoonete siseõhu radoonisisaldus piirkondades, kus seni polnud mõõtmisi teostatud või millede kohta oli vähe andmeid (kokku 48 valda ja linna). Mõõtmisobjektideks olid elamud ja lasteasutused. Saadud mõõtetulemustega täiendati 2001. aastal lõppenud projekti „Radoon Eestimaa elamutes“ raames valminud valdade keskmiste radoonitasemete kaarti. Lisaks koostati juhendmaterjal vallaametnikele radooniohuga arvestamiseks ning valmis elektrooniline radooni mõõtetulemuste andmebaas.
Mõõtmised viidi läbi 34 lasteaias. Eesmärk oli muuhulgas hinnata radoonist põhjustatud efektiivdoose ning tutvustada meetmeid radoonitaseme alandamiseks. Kõikides uuritud lasteaedades jäi keskmine radoonisisaldus alla standardiga kehtestatud väärtust 200 Bq/m3. Kahes lasteaias ületasid üksikud ruumid 200 Bq/m3.
Töö eesmärgiks oli pöörata tähelepanu radooniprobleemile erinevates töökohtades ning hinnata neis radoonist põhjustatud efektiivdoose. Vaatluse all olid veekeskused, kaevandused, pumbajaamad ja lastekodud - kokku 32 asutust üle Eesti.
Eesmärgiks oli anda ülevaade radoonist, selle ohtlikkusest ja viia läbi radoonitaseme mõõtmised Eesti erinevate piirkondade lastekodudes. Selgus, et kõikide uuringus osalenud 15 lastekodu siseõhu radoonitase vastas standardi EVS 840:2009 nõuetele.
Uuriti radoonisisaldust 83 lasteasutuses Ida- ja Lääne-Virumaal. Selleks kasutati olemasolevaid mõõteandmeid ning viidi läbi täiendavaid radoonimõõtmisi.
Uuriti radoonisisaldust 101 Tallinna koolieelses lasteasutuses. Töö käigus uuriti täiendavalt 16 lasteaias radoonisisalduse ööpäevaseid muutusi. Enamuses mõõdetud lasteasutustes vastas radoonitase Vabariigi Valitsuse 06.10.2011 määruses nr 131 kehtestatud nõuetele. Keskmine radoonitase oli üle lubatud piirnormi 6 mõõdetud lasteasutuses ning 7 hoones esines ületamisi üksikutes ruumides.
Radoon on keskkonnas esinev loodusliku päritoluga radioaktiivne gaas. Radoon on värvitu, lõhnatu ja maitsetu. Radoon on õhust ligikaudu seitse korda raskem gaas. Radoon ja selle tütarisotoobid emiteerivad peamiselt alfakiirgust.
Maapinnas ning kivimites esineb alati mingil määral uraani. Uraani radioaktiivsest lagunemisest alguse saanud radioaktiivsete isotoopide lagunemisreas tekib seitsmenda isotoobina radoon. Gaasilise oleku tõttu liigub radoon vabalt pinnases, võib jõuda atmosfääri ning tungida hoonetesse.
Siseruumidesse jõuab maapinnast pärinev radoon peamiselt põrandas/vundamendis olevate pragude ning avade (nt avad torustiku või juhtmete jaoks) kaudu. Kuna rõhk hoonetes on madalam kui väljas, siis soodustab see radooni liikumist hoonetesse.
Radooni mõõdetakse bekerellides õhu kuupmeetri kohta (Bq/m³). Bekerell on aktiivsuse ühik, mis vastab ühele spontaansele tuumasiirdele sekundis. Aktiivsuskontsentratsioonil 1 Bq/m³ laguneb ühe sekundi jooksul õhu igas kuupmeetris keskmiselt üks radooniaatomi tuum. Mida rohkem lagunemisi sekundi jooksul toimub, seda rohkem aine kiirgab.
Jah. Erinevate õigusaktidega on kehtestatud õhu radoonisisalduse viitetasemed hoonetele ja töökohtadele. Viitetase on õhu radoonisisalduse aasta keskväärtus, millest kõrgema taseme korral tuleb kaaluda meetmete rakendamist radoonist saadava kiirituse vähendamiseks.
Ettevõtlus- ja infotehnoloogia ministri 28.02.2019 määruse nr 19 „Hoone ruumiõhu radoonisisalduse ja hoone tarindi ehitusmaterjalidest siseruumidesse emiteerivast gammakiirgusest saadava efektiivdoosi viitetase“ kohaselt on hoone ruumiõhu radoonisisalduse viitetase 300 Bq/m³.
Keskkonnaministri 30.07.2018 määruse nr 28 „Tööruumide õhu radoonisisalduse viitetase, õhu radoonisisalduse mõõtmise kord ja tööandja kohustused kõrgendatud radooniriskiga töökohtadel“ kohaselt on õhu radoonisisalduse viitetase tööruumides 300 Bq/m³, kui valdkonda reguleerivates õigusaktides ei ole sätestatud teisiti.
Vabariigi Valitsuse 06.10.2011 määrus nr 131 „Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“ ja Vabariigi Valitsuse 30.05.2013 määrus nr 84 „Tervisekaitsenõuded koolidele“ sätestavad, et ruumide siseõhu aasta keskmine radoonisisaldus koolieelsetes lasteasutustes ja koolides peab olema väiksem kui 200 Bq/m³.
Hoone ehitamisel on soovituslik järgida EVS 840:2017 standardis “Juhised radoonikaitse meetmete kasutamiseks uutes ja olemasolevates hoonetes“ sätestatud nõudeid, mille kohaselt on kaitsemeetmete eesmärk saavutada radoonikontsentratsiooni aasta keskmine väärtus hoonete siseõhus väiksem kui 200 Bq/m³.
Pikaajaline (aastakümneid kestev) elamine suure radoonikontsentratsiooniga hoones põhjustab kopsuvähki haigestumise tõenäosuse kasvu.
Riski suurus sõltub radoonikontsentratsioonist, sellest, kui pika aja jooksul inimene antud hoones elas ning sellest, kas inimene suitsetab või mitte. Ruumis suitsetamisel satub õhku palju nõeosakesi, mis on efektiivseteks radooni tütarisotoopide kandjateks. Suitsuse õhu sissehingamisel jääb seega kopsu limaskestadele pidama rohkem radooni tütarisotoope, mis põhjustavad täiendava kiirgusdoosi. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ja Rahvusvahelise Kiirguskaitsekomisjoni (ICRP) hinnangul on teadlaste poolt seni kogutud informatsiooni kohaselt aastakümneid antud radoonikontsentratsioonidega elamutes elanud inimeste 75-ndaks eluaastaks kopsuvähki haigestumise riskid alljärgnevad: eluaegsed mittesuitsetajad – 0 Bq/m3 (teoreetiline radoonivaba olukord) -> 0,4%; 100 Bq/m3 -> 0,5%; 400 Bq/m3 – 0,7%; suitsetajad – 0 Bq/m3 ‑> 10%; 100 Bq/m3 -> 12%; 400 Bq/m3 -> 16%.
Tänaseni pole teaduslikult tõestatud, et radoon põhjustaks lisaks kopsuvähile teisi tervisekahjustusi.
Ei ole leidnud tõestust, et radoonist tulenev risk lastele on suurem kui täiskasvanutele.
Ei. Maakoorest väljapääsenud radoon hajub atmosfääris ja seega on välisõhus radoonikontsentratsioon väga väike. Maailma keskmiseks välisõhu radoonitasemeks on hinnatud 10 Bq/m³.
Jah. Hinnanguliselt moodustab radoonist põhjustatud doos keskmiselt umbes poole saadavast aastadoosist.
Radoonikontsentratsioonid ruumide siseõhus varieeruvad suurtes piirides, sõltudes maja asukohast, tüübist ja elanike harjumustest. Eesti Kiirguskeskuse ja Rootsi Kiirguskaitse Instituudi uuringud on näidanud, et Eesti elumajade siseõhu radoonisisaldus varieerub valdavalt 20‑1000 Bq/m³ piirides ja ulatub üksikjuhtudel Põhja-Eesti klindivööndis üle 9000 Bq/m³. Majade siseõhu keskmine radoonisisaldus on nende uuringute põhjal 103 Bq/m³. Ühepereealmutes on enamasti radoonitase kõrgem kui kortermajades.
Jah. Aruannetega on võimalik tutvuda Keskkonnaameti kodulehel või Keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakonnas kohapeal.
Kõrge radoonitase pinnases on seotud uraanirikka diktüoneemakilda ja uraani sisaldava glaukoniitliivakivi esinemisega Põhja-Eestis ja graniidirikka moreeni levialadega Lõuna-Eestis. Mõõduka ohuga alasid esineb ka Kesk-Eestis.
Täpsema ülevaate saamiseks vaata Eesti Geoloogiakeskuse poolt koostatud kaarte- Esialgne radooniriski levilate kaart, Harjumaa radooniriski kaart ja Tallinna radooniriski kaart (ja selle seletuskiri) ning Eesti pinnase ja radooniriski ja looduskiirguse atlast.
Keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakond soovitab kõikidel radooniriski piirkonna elanikel kontrollida radoonikontsentratsiooni elamus. Kuna radoon on õhust ligikaudu seitse korda raskem gaas, siis kortermajades puudutab see soovitus eelkõige soklikorruse ja esimese korruse elanikke.
Ka piirkondades, mis ei ole määratletud kõrgendatud radooniriskiga alaks, võib esineda elamuid, mille siseõhus on kõrge radoonikontsentratsioon. Seega on soovitav ka nendes piirkondades mõõtmised läbi viia.
Jah. Mida kõrgem on keskmine radoonikontsentratsioon elamutes antud riigis, seda suurem on ka radooni kui kopsuvähi riskiteguri tähtsus. Suurimaid probleeme põhjustab radoon Rootsis ja teistes Põhjamaades, Saksamaal, Tšehhis ja USA-s.
Jah. Hoonetes on võimalik radoonikontsentratsiooni vähendada. Vastavaid meetodeid on põhjalikult kirjeldatud standardis EVS 840:2017 “Juhised radoonikaitse meetmete kasutamiseks uutes ja olemasolevates hoonetes“. Lisaks vaata Kiirguskeskuse, Eesti Geoloogiakeskuse ja OÜ Jõgioja Ehitusfüüsika KB koostöös 2004. aastal välja antud trükist Raadoniohutu elamu, mis aitab leida sobivaid lahendusi.
Pärast meetmete rakendamist on oluline läbi viia kordusmõõtmine, et olla kindel meetmete efektiivsuses. Kordusmõõtmine on sarnane algsele mõõtmisele - detektoreid tuleb hoida hoones vähemalt 2 kuud. Lisaks on kirjeldatud erinevaid meetmeid erinevate radooniuuringute aruannetest ning trükises NB! RADOON.
Ventilatsiooni võimsuse suurendamine, eelkõige keldrikorrusel ning esimesel korruse võib vähendada radoonikontsentratsiooni. Kui algne radoonikontsentratsioon oli väga suur, ei pruugi vähenemine olla piisav. Tuleb arvestada, et liiga tugev tõmme võib intensiivistada radooni imbumist hoone alt, ning põhjustada ruumides soovitule vastupidise efekti.
Hoone konstruktsioon mõjutab radooni taset siseruumides, kuid radoon võib esineda siiski peaaegu kõikides hoone tüüpides. Kuna radoon pärineb peamiselt maapinnast, siis mitmekorruselistes elamutes on radooniprobleem tavaliselt palju väiksem kui madalates hoonetes.
Erinevad uuringud ja kaardistamised on kasulikud üldise pildi saamiseks antud geograafilise piirkonna kohta. Ainus võimalus info saamiseks konkreetse hoone kohta on läbi viia radoonikontsentratsiooni mõõtmine huvipakkuvas hoones.
Ei. Radoonitasemed varieeruvad majast majja. Ainus võimalus radoonitaseme teada saamiseks konkreetses hoones on viia läbi vastav mõõtmine.
Võimalik on mõõta pikaajalise ja lühiajalise meetodiga. Kuna radoonitase hoones on ilmastikutingimustest sõltuvalt suures ulatuses kõikuv, on radoonitaseme aasta keskväärtuse hindamiseks asjakohane üksnes pikaajaline mõõtmine. Lühiajalist mõõtmist kasutatakse eriotstarbel, näiteks sundventilatsiooni töörežiimi mõju uurimisel õhu radoonisisaldusele. Radooni mõõtmise meetodeid kirjeldatakse juhendis Radooni aktiivsuskontsentratsiooni mõõtmine.
Keskkonnaamet pakub radooni mõõtmise teenust. Enamasti mõõdetakse radoonitaset kahe väikese detektoriga, mis paigutatakse elamusse – soovitavalt üks magamistuppa ja teine elutuppa. Detektorid saadab Keskkonnaamet tellijale postiga ning pärast mõõtmisperioodi lõppu saadab tellija need tagasi kliima- ja kiirgusosakonna laborisse, kus toimub detektorite analüüsimine. Detektoritele võib tellija ka ise kliima- ja kiirgusosakonda järele tulla ja need peale mõõtmisperioodi lõppu tagasi tuua.
Ei. Detektorid on ohutust materjalist ning ei ole radioaktiivsed. Samuti ei vaja nad elektrivoolu ega tekita müra.
Kuna radoonikontsentratsioon varieerub ajas, siis aasta keskväärtuse hindamiseks kõlbliku tulemuse saavutamiseks tuleb kasutada pikka mõõteperioodi – vähemalt 2 kuud. Usaldusväärsete tulemuste saamiseks ei piisa paarist päevast või nädalast.
Kütteperioodil, kuna siis on uksed ja aknad suletud ning ruumi ventileerimisel tõmmatakse ruumidesse suhteliselt rohkem maa-alust õhku. Lisaks takistab talvekuudel külmunud maapind hoone ümber radooni väljapääsu atmosfääri. Maja all pinnas ei külmu ning sealt kaudu leiab väljapääsutee ka osa radooni sisaldavast pinnaseõhust hoone ümbrusest. Seetõttu on radooni sisaldus hoones suurim talvisel ajal. Suvel hoitakse aknaid rohkem lahti ja tubadesse tulev välisõhk vähendab ruumides radoonitaset.
Jah. Õige ongi mõõtmisi läbi viia tavatingimustes, kuna elanike harjumused avaldavad suurt mõju radoonikontsentratsioonile (näiteks kui majas elatakse, siis avatakse uksi, aknaid jne, mis omakorda mõjutab radoonitaset).
Radoonitaset on võimalik mõõta ka pinnaseõhus, kuid see ei anna kuigi täpset infot uue maja siseõhu radoonikontsentratsiooni kohta. Viimane sõltub rohkem maja ehituslikest omadustest ja elanike eluviisist. Küll aga on pinnaseuuring indikaatoriks, mil määral tuleks hoone projekteerimisel radooniga arvestada. Keskkonnaamet pinnase radoonisisaldust ei määra. Pinnaseuuringute kohta saab infot Eesti Geoloogiateenistusest.
Jah, kuid usaldusväärsema tulemuse radoonitaseme aasta keskmise väärtuse kohta annab pikaajaline mõõtmine.
Radoon on gaas ja tema eraldumine maapinnast on seotud ilmastikutingimuste muutusega, seepärast on enamikul juhtudel vajalik küllalt pikk mõõteperiood. Kuna radoonitase varieerub päevast päeva, ei võimalda alla 2 kuulise mõõteperioodiga tehtud mõõtmine aasta keskväärtust usaldusväärselt hinnata.
Kõrgendatud radooniriskiga aladel paiknevates töökohtades, mis paiknevad maa all, maa-alusel korrusel või hoone esimesel korrusel, kui maa-alune korrus puudub, on vastavalt Keskkonnaministri 30.07.2018 määrusele nr 28 „Tööruumide õhu radoonisisalduse viitetase, õhu radoonisisalduse mõõtmise kord ja tööandja kohustused kõrgendatud radooniriskiga töökohtadel“ kohustuslik radoonimõõtmine läbi viia vastavalt määruses kehtestatud korrale. Kõrgendatud radooniriskiga alade loetelu on toodud nimetatud määruse lisas.
Võimaliku radooniriskiga tuleb arvestada ka nendes töökohtades, mis ei paikne kõrgendatud radooniriskiga alal. Seega on soovitav mõõta radoonitaset ka nendes töökohtades, mis ei paikne kõrgendatud radooniriskiga alal.
Ei. Kliima- ja kiirgusosakond pakub teenust lepingulisel alusel ning mõõtmise tulemustest teavitatakse ainult teenuse tellijat. Kolmandatele isikutele infot ei edastata. Samas on Teil kinnisvara ostjana võimalus paluda kinnisvara praeguselt omanikult tehtud mõõtmiste tulemusi.
Eestis ei ole joogivees radoonisisalduse probleemi täheldatud.
Eestis põhjustavad kõrget radoonisisaldust peamiselt fosforiit ning diktüoneemakilt, millest ehitusmaterjale ei valmistata. Kui ehitusmaterjali (näiteks kergkruusast ploki) valmistamisel kasutatakse sideainena savi, milles on kõrge radionukliidide sisaldus, võib see põhjustada kõrgemat radoonitaset hoones. Läbiviidud mõõtmised ei näita, et Eestis toodetud ehitusmaterjalid oleksid olulised radooniallikad.
Ei. Radoon hajub kiiresti vabas õhus.
Ei. Radoon on gaas ega kogune puu- ja juurviljadesse.
Viimati uuendatud 27.02.2024